Jazzkaare plaadisoovitus: Laura & W - "Crazy Enough"
Laura Põldvere ja Villu Veski duo pakub täpselt nii piiritut hullust, kui te ette suudate kujutate. Albumi nimi "Crazy Enough" annab edasi nende pisikest tagamõtet - kaheksa lugu, mis plaadil kõlavad, on viimase piirini žanride segapudrust ja veiderdamisest üle laetud, ja tõesti, enam kaugemale vist minna ei saakski.
Tegelikult ei ole "Crazy Enough" pulkadeks lahti võttes midagi eriti novaatorlikku, laenates rohkem isegi retrost kui tänapäevastest trendidest - seal saavad kaootiliselt kokku 2000. aastate raadio-house (meenus isegi Basement Jaxx), Sofia Rubina poolt Eestis n-ö kodustatud klubi-jazz, ehk isegi üheksakümnendate trumm-bass ja techno. Ilmselt üsna teadlikult on nende mõjutuste kohtumine närviline rähklemine, justkui pidev enda identiteedi otsimine. Ei mingit rafineeritust ja selget suunda, vaid ekslemine, karglemine, tõmblemine.
Üht on Laura Põldvere ja Villu Veski sel plaadil kindlasti saavutanud - nad on jätnud maha igasuguse jazziliku olemuse, "Crazy Enough" mängib popmuusika nuppudega, kasutades vahepeal lihtsalt jazzist tuntud elemente, nagu näiteks meloodiajoonis või improviseeritud vokaal. Kuid kui Laura ei tee oma häälega hulluseid, siis suudab ta seda täiesti ootamatus suunas väänata. Loos "HoneyBunny Blues" kõlab ta näiteks täpselt kui Iiris, ja ka varemmainitud Sofia Rubina ronib kusagile vahele. Vokaal-kameeleon.
Kõige õnnestunum moment albumil on kahtlemata "King of Dance", maitsekas ja kerge tantsu-jazz, ei midagi uut ega väga põnevat, aga meloodia nakkab ja kisub kaasa, ning täpselt seda üks tantsulugu tegema peakski. Seal paistab välja ka Laura ja Villu koostöö parimal kujul - nad mõlemad liiguvad sama eesmärgi suunas, lool on näha selge fookus, pole mingit lahmimist.
"Crazy Enoughi" miinuseks on see, et kuulajana on mul raske mõista teatud lugude eesmärki. Muidugi, ilmselt on seal omajagu sarkasmi ja huumorit, kuid väike toimetajatöö materjali kallal ei ole kahjuks tulnud. Osad asjad tunduvad lihtsalt lahjad tõmmised või ebaõnnestunud katsetused ning improviseerituse tärmin ei päästa neid. Näiteks "Mpprjh" hakkab lõpuks nii närvidele käima, ma ei ole isegi kindel, et seda kordagi lõpuni suutsin kuulata.
Seda albumit tulebki aga vaadata kui pildikest või jäädvustust sellest materjalist, mis saab Jazzkaarel ilmselt täiesti uue elu ja hingamise. "Crazy Enoughi" lood vajavad live-esitust ja seda emotsionaalset plahvatus, kui keegi keerab nuppu kogemata laval vales suunas ning kakofooniast sündinud ebakõlad viivad turvalisest nõksumisest välja. Plaadilt kõlab see kui taltsutatud hullus, kindlatesse raamidesse surutud eksperimentaalsus, mis algul toimib, kuid hakkab viimaks iseenda kahjuks töötama.
Võimalus tasub sellele plaadile ikkagi anda, sest huvitava lähenemise poolest on Villu ja Laura duo Eestis üsna ainukordne.
Laura & W esinevad Jazzkaare raames 21. aprillil kell 23.59 Punases Majas.