Arvustus. Eoins viib seiklema mööda popmuusika ajalugu
Uus plaat
Eoins
"Rites" (Seksound)
9/10
Paradoksaalselt tuleb ühe aasta põnevama albumi ja tulevikuartisti tutvustust alata minevikust, samas on see omal kohal, sest album vaatab omal moel minevikku, näidates ka mehhanismi, kuidas see olevikuks vormub. Eoinsi endine nimi on Lack of Eoins, kelle album "Echo Group" ilmus 2008. aastal plaadimärgi Seksound all ja oli toonagi üks huvitavama helikeele ja suhtumisega aastaplaate. Eoinsi "Rites" sisaldab muuseas ka üht Lack of Eoinsi pala, "Sudden Death Mode", mis on siia albumisse üle kandunud. Kuid see pole probleem.
Probleemiks võib kujuneda selle mitmepalgelise ja -tahulise karamelli läbihammustamine tervikuna, sestap ongi parem albumile läheneda lugu loolt, kiht kihilt, jättes vahepeale maitse sulandumis-, kohanemis- ja järelemõtlemisaega. "Rites" ehk "Riitused" on siinses muusikalises keskkonnas vägagi "karbist väljas" lähenemisviisiga plaat. Üheaegselt mängiks justkui mitu lugu ning heli- ja rütmitausta, andes kokku veidi äraspidise avangardse, progerockiga flirtiva maailma.
Albumi avalugu "Hangman" sarnaneb õhustikult ootamatu süžeelise pöördega õudusfilmile, kus Joanna Newsom satub vangi bantu hõimude kätte, kuid need ei söö teda ära, vaid teevad tast oma kuniganna. Eoins näitab, mida saab teha vokaali ja helitöötlusega. Just nende kahega, sest kõik vokaalid, nii kummalised kui need ka pole, on ta enda sisse lauldud. Hiljem kordi ja kordi töödeldud, et luua vajalik atmosfäär.
Teine lugu "Shiver and Shrug" näitab, et tegemist pole sooloplaadi või üksiku artisti, vaid bändiga, mida seni Eestis ehk olnud pole. Conan Mockassin pole siin käinud, ehkki Ariel Pink ja Animal Collective on. "Rites" on retk popmuusika kaugemasse lähiminevikkku - 1970. aastate algusse, kus õilmitsema lõi progerock. See on ka periood, mida on korduvalt külastanud ja kõnetanud ka eelpoolmainitud post-pop grupid. Ja Eoins suudab teha sama, mida nemadki - mängida proge meeldivaks.
See on seiklus mööda popmuusika ajalugu ja kultuurilisi kihistusi. "Retrospect" saadab tervitusi Ian Curtisele ja David Bowiele, "Forever Gone Astray" Throbbing Gristle’ile ja Mark E.Smithile, "Sudden Death Mode" britpop'ile ja Suede’ile ning seda loetelu võib jätkata.
“Rites” on album, mis nõuab tähelepanu. Mitte ainult meedialt, vaid ka kuulajalt. Tähelepanelikku kuulajat premeerib ta uute avastustega, "Rites" on kui muusikaline filosoofia, eelnenu isiklik lahtimõtestamine läbi muusika, tulemuseks on heliesseede kogumik, mille kuulamisele eraldatud aeg pole raisatud.
Võib ju küsida, kas Eoins on oma esimesele sooloplaadile pannud ehk kõike liiga palju? Vastus oleks eitav, sest igav ei hakka. Isegi kui album oleks koosnenud kuuest rajast, oleks ta sama üllatav, nüüd saab sama rahaga lihtsalt rohkem.
Toimetaja: Kaspar Viilup