Soovitus. Naljakad ja väiklased pisikesed loomakesed
Kertu Moppeli lavastatud "Väikekodanlased" näitab, et Maksim Gorki kirjutas näidendi meie ajale, ja need osad, mida ei kirjutanud, kirjutasid lavastaja ja trupp ümber.
Maksim Gorki "Väikekodanlased"
Lavastaja Kertu Moppel (külalisena)
Kunstnik Arthur Arula (külalisena)
Videokunstnik Emer Värk (külalisena)
Valguskunstnik Triin Suvi
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja (külalisena)
Tõlkinud Sven Karja, Ernst Raudsepp ja trupp
Osades Indrek Sammul, Kaie Mihkelson, Liisa Saaremäel, Robert Annus, Hendrik Toompere jr, Ivo Uukkivi, Liisa Pulk (külalisena), Marta Laan, Lauri Kaldoja (külalisena), Jüri Tiidus, Liis Haab (külalisena)
Esietendus 16. märtsil 2018
Draamateater näitab taas, et neile sobib vene klassika ehk draama parimas mõttes. Sügavad eksistentsialistlikud tekstid, mis kisuvad alasti inimloomuse argielus varjatud kihid ja mille käigus saab palju nalja, sest inimesed omas mahlas, ilma paraadpoosideta, on ju totrad.
Viimastest hooaegadest ei Dostojevski "Vennad Karamazovid", Tšehhovi "Ivanov" ega Gorki "Väikekodanlased" ole muidugi komöödiad ja ka autorid ning näidendid erinevad täiesti, nagu ka Hendrik Toompere, Uku Uusbergi ja Kertu Moppeli lavastused.
Grotesksed olukorrad, tegelaste jaburus, sähviv, vaimukas dialoog, põlvkondade ja seisuste konfliktid, inimlike pürgimuste äng ja põgenemine alkoholi on mõned ühendavad märksõnad.
Kertu Moppel ja trupp on 1901. aastal kirjutatud ühiskonnakriitilise näidendi lasknud ajaliselt vabaks ja Gorkit on kohati kohendatud. Tegelased kannavad osalt tänapäevaseid (või nõukogudeaegseid, või näidendi kaasaegseid, või määratlematuid) riideid ning väljenduvad meie päevade kõnekeeles, aga õnneks ei ole see meie aega toodud tükk. Puuduvad maitsevääratused, tühjalt kõlisevad anakronismid, digitaalmaailm, isegi teler. Ka viited meie päevade popkultuurile osutuksid koormavaks. Lauri Kaldoja muusikaline kujundus on moodne, ent tõeliselt moodne muusika ongi alati ajatu.
Mitte mingeid tehnilisi seadmeid pole mängus. Sest see ei ole tähtis, oluline on inimloomus, mis oli läinud sajandi alul sama nagu nüüd.
Majaomaniku Vassili Bessemjanovi jaoks on mure selles, et järeltulev põlv on liiga tark, aga ometi luuserid. Ei jõua nad elus edasi, ei too leiba lauale ega oska sündsalt käituda. Kirev tegelastegalerii pakub lisaks Bessemjanovi lastele (Tatjana - Liisa Saaremäel ja Pjotr - Robert Annus ning kasupoeg Nil - Hendrik Toompere jr) mõned üürilised, elukunstnikud ja -heidikud.
Indrek Sammul Bessemjanovina täidab lava ning särab, aga mitte staarina, vaid laseb ka teistel särada. Eriti tahaks kiita tema antipoodi Pertšihhinit kehastavat Ivo Uukkivi. Kui Sammul on hullumiseni impulsiivne ja tegelikult on tema Bessemjanov surmtõsine (ülimalt naljakad on seejuures tema võitlused lilledega laual või ilma mingi põhjuseta lavale taritud tualettpaberirullidega), siis Uukkivi lahendab oma karakteri mõnuga ja sobivalt koomilises võtmes ja efektne on klaveri taga üüratud rõõmubluus oma tütre Polja (Liisa Pulk) mehelesaamisest Nilile (riimid Niilu, kleidisiilu, saiaviilu jne).
Kuna näitlejad on ise oma tekstiosade loomises kaasa löönud, on tekst neile omasem, kui see oleks alg-Gorki puhul ning sellega käiakse ümber vabalt ja teinekord lähevad repliigid (eriti Sammulil) üle artikuleerimatuteks jadadeks, mis iseloomustab tegelaste meeleseisundeid paremini kui korrektsem dialoog suudaks.
Gorki ühiskonnakriitika on alles, ja see saeb hoiakute tasandil: alpus, kitsas maailmavaade, ainult ühe, oma tõe tunnistamine, suutmatus sisuliseks dialoogiks. Olmefilosoofia ja käibetõdede kuulutamine tõmbab kindlasti paralleele ka praeguse netikommentaatorite ja sotsiaalmeedia "arvamusliidrite" plõksimisega. Aga: kriitika all on inimene, kõik inimtüübid, mitte mingi kitsas ajavöönd või riigikord.
Lavastaja Kertu Moppel hoidub minemast ideoloogiliseks või didaktiliseks või pateetiliseks. Kui Lauri Kaldoja ägedalt sooritatud Teterev räägib sellest, et kõik kannatavad, ütleb Marta Laane Jelena Krivtsova (või on see siiski Marta Laan) publiku poole osutades: "ja kannatavad veel tund aega". Võiks olla odav nali, aga ei, töötab. Sest ei elu ega kunst ole pühad ja klaaskastis, vaid elu ja kunsti essents on täis absurdi ja vastuolusid.
Laval on särtsu ja trupp töötab nagu ühtne, tihe, kokkumänginud bänd. Nüansirohket psühholoogilist draamat on vaja, "Väikekodanlased" pakub seda värskelt ja vaimukalt.