Arvustus. Francis Bacon – tüütu vanaonu ({{commentsTotal}})

Francis Bacon
Francis Bacon

Uus raamat

Francis Bacon

„Esseed“

Tõlkinud ja järelsõna „Kahe ajastu piiril“ autor Ilmar Vene

Toimetanud Erkki Sivonen

Sari "Avatud Eesti raamat"

Ilmamaa

264 lk.

 

Esimene St Albansi vikont ja Verulami parun Sir Francis Bacon (1561-1626) on oma kirjutistega – eriti teadusuuenduslike tekstidega – mõjutanud enamikku uusaegsest filosoofiast. Empirismi peamised rajajad ja arendajad John Locke, George Berkeley ning David Hume võlgnevad kõik tänu Baconile; ja just Hume’i ideede kriitikast sündisid Immanuel Kanti olulisemad kirjatööd. Huvitavalt kombel on aga tänini tuntuimal Baconi teosel „Esseed“ kõige sellega vähe pistmist.

Ilmudes oli „Esseed“ midagi kaunis uut, tutvustades inglise lugejaile esmakordselt emakeelset sõna essay, mille prantsuse eelkäija essai sündis alles paarkümmend aastat varem Michel de Montaigne’i[1] sulest. Oma elu jooksul kirjutas Bacon raamatu esimesele trükile (1597, 10 esseed) julgelt lisa, töötades varasemaid tekste ka suures osas ümber, ja viimane kolmas versioon pealkirjaga „Essays or Counsels, Civil and Moral“ nägi trükivalgust 1625. aastal – selleks hetkeks koosnes kogumik 58-st lühikesest kirjatükist. Eestikeelsele väljaandele on lisatud ka katkend lõpetamata esseest („LIX. Kuulujutust“) ja võib vist päris kindel olla, et kui filosoof poleks 1626. aastal saatuslikku kopsupõletikku haigestunud, võinuks „Esseed“ mahus veelgi kasvada.

Enamasti vaid paar lehekülge pikkade tekstide teemad vahelduvad lausa peadpööritaval kiirusel. Kord räägib Bacon sellest, keda ja kuidas tuleks armastada, siis teeb jällegi juttu erakondade ja kuninga vahekorrast ning viimaks õpetab, mismoodi peaks olema ehitatud vürstile kohane maja. Laias laastus võiks kirjatööd jagada aga kaheks: esseed moraalist ja esseed riigivalitsemisest. Tegelikult ei pruugiks autor ise sellise jaotusega üldse nõustuda, sest tekstide üldine fookus ja eesmärk seob teemad omavahel niivõrd lahutamatult.

Õpetused ja juhendid

Seneca kombel jagab Bacon lugejale õpetust, kuidas elada võimalikult hästi; juttu tuleb kadedusest, õnnest, vihast, rikkusest, headusest, sõprusest ning paljust muust. Toda võrdlust ei salgaks küllap ka autor ise; Seneca tekste tunnistas ta olemuselt esseedeks[2] ja viitab raamatuski arvukalt tema moraalikirjadele[3]. Kui aga vana roomlase nõu on mõeldud üldisemalt kõigile inimestele, siis Baconi sihtrühm näib olevat tunduvalt kitsam. Ka moraaliesseedes, mida leidub raamatus ohtramalt, pöördub filosoof tihti – küll enamasti kaudselt ja üldsõnalisemalt – kõigi vürstlike meeste (aadli) ning hea valitseja poole. Küllap tuleneb osaliselt sellestki vikondi tundetu ja kohati külm teemakäsitlus siis, kui arutlusel on mõni kirglikum teema nagu armastus või sõprus.

Riigikorraldust käsitlevad esseed, mis paistavad jällegi silma mahukuse ja põhjalikkuse poolest, on aga täiesti otse mõeldud praktilisteks juhenditeks valitsevale klassile. Siinkohal tunduvad iseäranis tugevaks mõjuks olnud 16. sajandi poliitilise filosoofi Niccolo Machiavelli tekstid – eriti tema peateos „Valitseja“[4] (tihti ka „Vürst“). Bacon viitab ka siin-seal oma itaalia eelkäijale[5], ent veelgi märgilisemana näib asjaolu, et mõlemad kirjamehed räägivad just vürstidest (ingl prince, it principe).

Kui moraaliesseede aines meenutab praegusele lugejale pigem eneseabiraamatut, siis valitsemisest kõnelevad tekstid pole aktuaalsust täielikult kaotanud. „XXIX. Kuningriikide ja vabariikide tõelisest suurusest“, „XXXV. Ettekuulutustest“ ja „LVIII. Asjade muutlikkusest“ – kõiki neid võib pidada „Esseede“ säravamateks kõrghetkedeks.

„Esseedele“ tunduvalt olemuslikum on aga Baconi vanaonulikult õpetav toon. Tegemist pole kindlasti eriti mõtlike või põhjalikult analüüsivate tekstidega vaid eeskätt konkreetsete näpunäidete-nõuannetega. Autor küsib ja arutleb vähe, ennekõike lihtsalt ütleb „nii, kuidas on.“ See on ka selgelt „Esseede“ peamine eesmärk: olla oma lugejale praktiliseks käsiraamatuks. Nii ei jää õnnetuseks aga aega ei detailsemaks käsitluseks, mis enamasti lisab igasugusele filosoofilisele tekstile hädavajalikku asjakohasust, ega kirjanduslikult põnevateks võteteks; mõttekäiku ennast on ju tihtipeale tunduvalt huvitavam jälgida, kui tühipaljast järeldust lugeda.

Viimane pole muidugi täiesti tõsi, sest vähemalt omal ajal tunti Baconit sõnaosavuse poolest ja praegugi paistab see esseedest selgelt välja. Muuseas on too raamat mitmete tuntud ütluste sünnipaigaks; näiteks „Kui mägi ei tule Muhammadi juurde, siis läheb Muhammad mäe juurde.“ (lk 55) ilmub kirjasõnas esimest korda just siin. Küll aga vannub ka see sõnaosavus alla esseede karmilt lühikesele ja praktilisele vormile, meenutades rohkem mõne eriti intelligentse lõunalaudkonna vaimukusi.

Võluva tooniga pahurad heietused

Nii manavad „Esseed“ tänapäeva lugeja silme ette esmalt kujutluspildi tüütust vanaonust jõulupeol või suguvõsakokkutulekul; ka siis, kui taolist sugulast endal olema ei juhtu. Bacon seletab sarnasel õpetlikul vastuvaidlemist mittesallival kombel, kuidas maailm ikka toimib ja mida täpselt tegema peab. Pikaleveninud mäejutluse lõpuks on ka pealekauba hirmus keeruline meenutada kõike, millest juttu tuli. Mõned nõuanded tundusid koguni väga mõistlikud, ent samas unustas jutlustaja end ka vahepeal pikalt ja laialt aedadest ning õige aia korrektsest ehitamisest rääkima (XLVI. Aedadest).

Arusaadaavalt on mitmed filosoofi põhimõtted ajaga lootusetult vananenud. „Vanemad valigu aegsasti kutse ja amet, mille lapsed nende meelest peaksid omandama…“ (lk 35), „…need [naine ja lapsed] on takistuseks suurtele ettevõtmistele…“ (lk 36) ja „…meelas [vastand abielulisele ja sõpruslikule] armastus on talle [inimsugu] häbiks ja alanduseks.“ (lk 48) – on tolle tendentsi kõige nukramad näited. See võrdlus ei ürita aga tegelikult kuidagi vähendada „Esseedest“ silmapaistvat tarkust ja eks vähestel leidub nii intelligentset vanaonu nagu Francis Bacon.

Klassikaliste „Esseede“ autoril jääb vaieldamatult puudu Montaigne’i arutlevast meelest, Seneca stoilisest rahust ja tagasihoidlikkusest ning Machiavelli süstematiseeritusest, ent see ei tähenda, et Baconi tuntuim teos oleks kuidagi vääritum. Isegi pahurat heietamist meenutav toon on kohati omamoodi võluv ning ega tihtipeale asjalikud nõuanded pole seetõttu vähem mõistlikud või kasulikud. „Esseed“ on raamat, mida tasub lugeda rahulikult, parajate pausidega ja kriitilise meelega, sõeludes välja enda jaoks vajaliku ning suhtudes muusse teatava huumoriga. Eks ole nii ka tüütumate vanaonudega. 

 

[1] Michel de Montaigne „Essais“, 1580 (Esseid. Tlk Kristiina Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2013).

[2] Ilmar Vene „Kahe ajastu piiril“ (tõlkija järelsõna), lk 244.

[3] Lucius Annaeus Seneca „Epistulae Morales ad Lucilium“ (Moraalikirjad Lucillusele. Tlk Ilmar Vene. Tartu: Ilmamaa 1996).

[4] Niccolò di Bernardo dei Machiavelli „Il Principe“, 1532 (Valitseja. Tlk Toivo Tomson, Liisi Erepuu. Tallinn: Vagabund 2001).

[5] Vt ka Niccolò di Bernardo dei Machiavelli „Discorsi sopra la prima deca di Tito Livio“, 1531 (e.k Kõned Titus Liviuse esimese dekaadi kohta).

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: