Arvustus. Pussy diet ehk Musta madonna kolmas ilmutamine ({{commentsTotal}})

Janelle Monáe
Janelle Monáe Autor/allikas: AFP/Scanpix

Janelle Monáe

"Dirty Computer"

Wondaland 2018

8/10

Janelle Monáe lendas laiema publiku jaoks orbiidile 2010. aastal ilmunud esimese täispika plaadiga "Archandroid", mis sai tähelepanu iga nurga alt, sest komplekt oli väga ootamatu ja suutis niita erinevatel rinnetel. Monáe sai USA noorte mustanahaliste naiste üheks eestvõitlejaks, ta sai erinevate moeajakirjade kaanetüdrukuks oma rangete stiilsete mustvalgete kostüümidega, tema hea hääl segunes kontseptalbumi ootamatu rosoljega ja meeldis neile, kes muidu ei kuula n-ö mustade muusikat, aga samas oli see teistele piisavalt "oma".

Kontseptsioon on Janelle Monáe puhul üks keerulisemaid ja olulisemaid nähtusi. Esikplaati presenteeriti Fritz Langi kultusfilmi "Metropolis" esteetika abil ning laulja ise kuulutas, et tema alter ego on Cindy Mayweather, android aastast 2719. Sellega kaasnenud teooria läks kohati üsna segaseks, kuid singel "Tightrope" oli paljudes edetabelites üks aasta kiidetumaid, laulja kuulutati "uueks Michael Jacksoniks", "uueks Prince'iks" ja kuskil isegi "uueks Jimi Hendrixiks" ning "uueks David Bowieks". Kolm aastat hiljem ilmunud album "The Electric Lady" jätkus võrdlemisi sarnaselt, aga üllatusmoment oli kadunud, sama tugevaid singleid ei tulnud ja vastuvõtt ei olnud enam sama vaimustunud.

Vahepealsel ajal on Janelle Monáe usinalt tegutsenud muuhulgas filmimaailmas. 2016 jõudis ta mängida kõrvalosas koguni kahes Oscarile® kandideerinud filmis – "Moonlight" ja "Hidden Figures". Äsja ilmunud uus plaat "Dirty Computer" ei ole enam osake Cindy Mayweatheri maailmast, ent Janelle Monáe lapsepõlvest pärinev suur ulmelembus ei puudu ka siit – koos plaadiga avaldati netis umbes 50-minutiline samanimeline "emotsioonifilm". Selles kehastab Monáe düstoopilises tulevikuühiskonnas arvutiks nimetatud inimest Jane57821, kelle mälu kustutatakse. Kena küll, aga asi läheb lappama.

Kogu pakend ja kontseptsioon on taas hästi lihvitud ja vormistatud, kuid olles kulutanud oma elukesest filmile ja plaadile sellest vaatenurgast koos mõningase kerimisega tunnikese, soovitan kogu see osa prügikasti visata. Kuulake seda plaati Janelle Monáe hääle ja muusika rütmide pärast, edasisel kuulamisel muu ununeb ja tundub ballast. Ja mida on sellistes kontseptsioonides päris uut? Ei tahaks küll kõlada vanamehena, kes teatab, et pärast Bachi pole leiutatud muusikas midagi uut, aga Beatles avaldas "Yellow Submarine'i" juba 1968, David Bowie "Ziggy Stardusti" 1972, Michael Jackson "Thrilleri" 1982 jne. Loomulikult ei pääse üle ja ümber Prince'ist, kelle loomingule on viiteid mitmetes uue plaadi lugudes, eriti laulus "Make Me Feel" – ja see pole üldse imelik, sest Prince oligi seotud antud plaadi produktsiooniga. Ka Prince flirtis filmimaailmaga, aga vähemalt selles arvestuses on Monáe talle juba pika puuga ära teinud.

"Dirty Computeri" ülejäänud teemad on raske lapsepõlv, feministlikud küsimused ja ohjeldamatus koguses seksi. Neist esimesega on kõige lihtsam, Janelle Monáe on sündinud 1985 Kansas Citys, mis pole just metropol. Isa istus tal kinni narkokuriteo eest ja töötas hiljem prügiauto juhina, ema oli enamasti üksikvanem ja töötas koristajana. "Django Jane" on kõige pihtimuslikum pala, kus juttu Kansasest, perest ja vajadusest kuhugi jõuda, sekka ka midagi mustanahalise naise eneseteadlikkuse teemal. Janelle Monáe on eri intervjuudes seletanud, et ta peab end pigem biseksuaalseks või "panseksuaalseks" ja uuel plaadil ongi umbes pooled lood seotud seksuaalsusega. Mõned näited ridadest, mida sel teemal leiab: laulus "Crazy, Classic, Life": Young, black, wild and free/naked on a limousine/I just wanna party hard/Sex in the swimming pool; laulus "Screwed" Wanna get screwed at a festival/Wanna get screwed like an animal või "Django Jane'is": We gon' start a motherfuckin' pussy riot/Or we gon' have to put 'em on a pussy diet. Otsa veel "Pynk", mis on hümn meie sisemistele roosadele kehaosadele.

Niisiis, lüürika on pinges, nii pinges, aga kindlasti huvitavam kui Taylor Swifti mullune sihilikult ülbe "Reputation", kuid ühel hetkel hakkab see väsitama. Nagu on näidanud Madonna, Lady GaGa ja teiste sarnaste karjäärid, siis lõpmatult pole võimalik kedagi šokeerida. Järgi jääb muusika ja kuigi "Dirty Computer" ei ole sama põnev plaat kui debüüt "Archandroid", on see siiski huvitav segu eri stiilidest: siin on 1980ndate poppi, džässi, räppi, R&B-käike ja raskemini defineeritavaid kokteile. Sarnaselt varasemate plaatidega meeldib Janelle Monáel käike vahetada, kui "Tightrope'ile" järgnes esikplaadil tagurpidi salvestatud "Neon Gumbo" ja spirituaalilik "Oh, Maker", siis uuel plaadil on karmimad paremsirged sätitud plaadi algusse, et seejärel tempo maha võtta. Nagu staariks saanutel kombeks, on plaadi valmimisel kaasa löönud rida külalisesinejaid: Zoë Kravitz, Grimes, Pharrell Williams jt. "Dirty Computer" on huvitav plaat ja jõuab ilmselt nii mõneski küsitluses aasta lemmikute hulka, kuid tema hoolikalt sätiud muusikaväline pool võib muutuda pisut kurnavaks.

Toimetaja: Rutt Ernits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: