Arvustus. Jänki mälestused kadunud saarelt
Uus raamat
Bill Bryson
"Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias"
Inglise keelest Piret Lemetti
Eesti Raamat
351 lk.
Alguses oli mõh.
Et Eesti Raamat täitsa ära pööranud. 1995. aastal esimest korda ilmunud raamat alles nüüd maakeelde tõlkida. Kevadise suurpuhastuse käigus leiti unustatud luukerede karavani vahelt üksindusest ulguv käsikiri või mis? Veel enam, jutt algab ülepea 1973. aasta Suurbritannias, kuhu loll mikihiir ehk autor seljakotitretil satub. Oh kes ei teaks, et ameeriklased ongi ogarad, imestavad igal pool kohalikke tavasid ja niutsuvad oma USA järele, kus kõik on ikka õigesti.
Igavesti tore on tünga saada. Just see vana Britannia – või mis vana, ma olin juba kolmeaastane, tõsi, viimased kosmoselennud olid juba ära olnud – kirjeldus võtab ohkima. Mitte, kuis pansionipidaja kõigepealt pataka reegleid kahtlasele lombitagusele ette paneb ja ebapiisava veetõmbamise peale alustab läbirääkimisi kostilise lahkumise teemal. Või neid Briti seriaale vähe vahitud, küsimus ainult, et kes varsti mõrvatakse. Aga kujutlege, et nädalapalk oli 30 naela, pint 13 penni, mustvalge (keegi üldse teab, misasi see oli) telekast 60 naela. Teine planeet.
Eks meil maksis kah krooni tulekul saiapäts 65 senti. Kolmanda planeedi saladuseks jääbki, kuis see kapak nii käbe on olnud. Uduselt on meeles, et ainukesel väikese vettinud saare külastusel maksis pint midagi nelja naela keerus, aga see oli 2005 ja tõenäoliselt on hind praegu miljon.
Jutt käib siin mehe teistkordsest saareretkest. Hüvastijätust, sest Kesk-Lääne preeriad kutsuvad ja vahepeal siginenud lapsed tuleb ikka burgeri-koola peal üles kasvatada. Aga, mõtleb mikihiir, vaataks väikese vettinud Britannia veel kord üle. Aasta siis on 1995.
Mis on kah juba hirmus kauge aeg. Hüva, kinodes suitsu teha enam ei tohtinud, nagu 1973, aga ikkagi. Eurot polnud, kogu see eurooplus püsis veel enamvähem oma esialgse mõtte man, olemata muutunud kriiskavate eitede eestkõnelejaks. Rhodesi kuju oli oma kohal. Virginia Woolf polnud sõimusõna.
Praegu ei usukski, et maailm kunagi nii mõnus ja lihtne võis olla. Tobe muidugi ka. Kui mr Bill kirjeldab The Timesi töövõtteid 80. aastate alguses, ei tahaks küll tükk aega ühtegi briti toodet isegi kaugelt vaadata. Hädapäraselt, kallilt ja juhmakate ametiühinguliikmete tehtud, niikuinii läheb katki ja on ette pitsapuru täis.
See on London, mida ameeriklane ei jõua küllalt ära kiita, tõstes isegi New Yorkist kõrgemale, kuigi, võibolla Iowa mehed neid NY isikuid lihtsalt ei salli. Nagu Venes ei sallita moskvalasi, siin maal talinlasi (sest need on enamasti maakad, kes kõigest jõust üritavad oma Kükametsast pärit olekut varjata, tallinlane on ikka vähemalt viis põlve Kilulinnas elanud). Mis pole üldse tähtis.
Kui juba ameeriklane nostalgitsema hakkab, siis ikka põhjalikult, rännates läbi vettinud saarekese – muide, see on vaid viis kopikatega korda meie maast suurem – püsti ja põiki. Märkides üles meenutusi oma opakustest ja briti veidrustest. Mida jääb ikka vähem ja vähem selle va globaliseerumise käigus järele, mitte paremas suunas. Palja inglise keelega ei saanud juba siis enam hakkama.
Et autor ise pikalt kohapeal elanud ja peret tekitanud, siis jääb ära ameeriklaste kirjutatud võõramaaelu raamatutes tihti esinev inin, millised mahajäänud kõik ümberringi on. Vend viskab mõnusalt nalja ja pole ime, et sinane teos nendesamade saareinimeste poolt tõelähedaseks hääletati. Kuninganna andis jänkile ordeni ka, jänki härdus, palus end kuninganna alamaks võtta.
Reisijuhina täiesti mõttetu, sest seda Britanniat pole ammu enam olemas. Aga hea, et on kirja pandud, saab vähemalt, eriti pärast Brexitit, meenutada, missugune see kunagi oli, edasi võite isegi arvata.
Toimetaja: Valner Valme