Arvustus. Kui palju armastust mahub Tartu Uude Teatrisse?
"Sajand armastuskirju"
Autorid, lavastajad ja esitajad Liisa Linhein ja Liisu Krass
Tartu Uus Teater
Järgmised etendused 11. ja 12. mail
Alles märtsis rääkis Tartu Uue Teatri juht Raul Oreškin "Ringvaatele", et tunneb selle teatri vastu siirast armastust. Nüüd on samas teatris lavale jõudnud “Sajand armastuskirju”. See ei käsitle küll otse armastust teatri vastu, aga Liisu Krassi ja Liisa Linheina kogutud, lavastatud ja esitatud kirjad kannavad olevikku sajandi jooksul kogetud eestlaste armastuse ja sellega paratamatult kaasneva tunnetespektri hämara poole.
“Sajand armastuskirju” vaatab ajas tagasi ja sobitub seetõttu Tartu Uue Teatri dokumentaalsete lavastuste jadasse, mille hulka võib liigitada ka “Sümfoonia ühele” ja “Evaldi Teki”. Kui “Evaldis” meenutas näitleja Evald Aavik oma elu seiku loomingu kaudu, siis “Sümfoonias” on lavamaailm üles ehitatud dokumenteeritud argihelidele. “Sajand armastuskirju” kiikab minevikku eestlaste kirjutatud ja saadetud kirjade abil.
Nimetatud lavastusi ühendab ka ruumivalik, sest kõik etendusid teatri proovisaalis, mis oma väiksusega loob intiimse ja intensiivse, kokku surutud ja peaaegu ahistava keskkonna. Seda süvendab Kalju-Karl Kivi kujundus tiheda kirjaga kaetud raamatulehtedest. Need katavad aknalaudu, taburette, radiaatori ribisid ja isegi kohvikruuse. Neid langeb seintelt ja need kuhjuvad põrandal peaaegu pahkluuni, mis muudab näitlejate jalgealuse ebakindlaks. Ja kuigi selline lavakujundus pole kuigi originaalne, annab see kätte viisi armastuskirjade lugemiseks.
Paatos puudub
Kirja pandud armastus matab sõnakalt kõik enda alla, aga püüdes armastust kirja panna, võib libastuda, ise sõnade alla mattuda ja neis kaotsi minna. Ja sama oht varitseb neid, kes püüavad armastust defineerida.
Selle hooaja viimases "Plekktrummis" rääkis tõlkija ja filosoof Andres Luure, et armastus ei allu mõttele: “Me peame seda tundma õppima, mitte defineerima.” Just määratlemisest lavastus hoidubki. Autorid ei taha armastust sõnastada või analüüsida. Lavastus ei õpeta armastusetarkust, mida vaataja saaks kaasa viia. Etenduses loetakse küll ette mitu kirja, milles armastus avaldub, aga neid kirju ei kommenteerita või lahata, sest see on seisundilavastus.
Armastuse kui seisundi avamisel pole autorid paatoslikud ega sentimentaalsed. Kirjad, mille nad esitamiseks valinud on, pole ainult armastusavaldused. Need paljastavad armastuse suure ja keeruka emotsionaalse tundepuntrana, sest need räägivad ka igatsusest, üksindusest, kurbusest, valust, murest ja hirmust. Ja see annab kirjadele ja ka lavastusele suurema üldistusvõime. Lavastus avab eestlaste mineviku läbi tunnete, mitte sõdade või okupatsioonide kaudu.
Alternatiivse ja äraspidise vaate armastusele esitab ka teine Tartu Uue Teatri selle hooaja lavastus “Emmanuelle’i jälgedes”. Aga viimasega võrreldes on “Armastuskirjad” oluliselt vaoshoitum ja peenekoelisem, sest päris inimeste isiklike kirjade avalikustamine toob endaga kahtlemata kaasa hulga eetilisi kitsaskohti nagu ka kirjade avalik esitamine.
Apaatne kehakeel
Näitlejad kasutavad kirjade ette lugemiseks minimaalseid vahendeid. Nad mängivad peamiselt hääle tugevuse ja kõne tempoga ning seda saadab peaaegu apaatsuseni viidud kehakeel. Sel moel vabastavad nad ennast tõsielulise materjali autentse esitamise kohustusest ja nii saavad ka kõik kirjad võrdse võimaluse kuulajateni jõudmiseks. Ühtlasi demonstreerib selline lavakeel ühelt poolt autorite respekti materjali vastu ja teisalt aitab see neil materjali ja teemat kontrolli all hoida. Tunnete väljamängimine muudaks lavastuse näitlejakeskseks ja iga kiri oma unikaalsuses ei pääsekski mõjule.
Iga kirja unikaalsuse tõttu ei moodusta lavastus loogiliselt arenevat tervikut. Mõned kirjad on kahtlemata humoorikamad, teised pigem kurvameelsed, kolmandad moodustavad mõneks ajaks päevakajalise sidusa loo, kuid suuremat temaatilist ja vormilist ühisosa, kui armastus ja kiri, neis ei ole. Sidusa terviku puudumine, vaoshoitud kehakeel ja kõne muudavad üle 60 minuti kestva lavastuse peaaegu igavaks, kui sealt puuduks kahe näitleja omavaheline suhtlus. See mõjub lavastuse kõikehõlmavas askeetlikkuses ootamatult ning lisab mängu värskust ja annab esitatavale tekstimassiivile inimliku mõõtme.
Ja kuigi lavastus sobitub kenasti teatri mängukavas varem olnud või veel praegugi mängitavate lavastustega, kolivad “Armastuskirjad“ järgmisteks etendusteks Tartu Linnamuuseumisse oma sõsarsündmuse ehk näituse “Randevuu. Kohtumispaik Tartu” juurde. Kuigi kaugeleulatuvaid järeldusi sellest tehnilisest detailist teha ei maksa, on omamoodi see lavastus siiski sümboolne.
Tellis ja nurgakivi
See on esimene projekt, mis saanud teoks tänu Tartu Uue Teatri ideekorje aktsioonile. Ideekorje oli üks teatri 10. hooaja tähistamise üritustest. Aga teatri selle hooaja kindlasti kõige suurem eesmärk on koguda raha teatrimaja väljaostmiseks ja selle ümberehitamiseks selliselt, et etendusi oleks võimalik anda paralleelselt kahes saalis. See, et “Armastuskirjad” sinna füüsiliselt ära ei mahu ainult kinnitab teatri vajadusi.
“Armastuskirjad” on kui teatri uue kümnendi nurgakivi, mis jõuab ringiga tagasi peagi ilmuva telliskivikujulise raamatuni “TUT10: Unistused, prügi ja ajalugu”. Teatri produtsendi Maarja Männi sõnul on raamatusse talletatud unistused ehk ühe väikse teatri ehitamise lugu koos armastusavalduste, üllatuste, pettumiste ja loobumistega: “See on vajalik, sest kui Tartu Uus Teater saab 100-aastaseks, siis on esimese 10 aasta kroonika hindamatu väärtusega. Juba esimest kümmet taastada oli parajalt kaelamurdev. Koostajad ei ole suutnud jääda lõpuni objektiivseks, samas pole nad ka ainult subjektiivsed. Võib öelda, et oleme seda raamatut koostades minetanud igasuguse häbi- ja süütunde.”
Süüst ja häbist hoolimata on ilus näha, kuidas Tartu Uus Teater lõpetab ja alustab kümnendit armastusega.
Toimetaja: Valner Valme