Tänavu 27. korda toimunud festival tõi Läänemere-äärsesse ülikoolilinna laia valiku Eesti kultuuri alates Eesti Politsei- ja Piirivalveorkestrist ning lõpetades elektropoppi viljeleva bändi Miamee ja ambient-tekno-trad-bändiga Oopus. Kui panna siia kõrvale veel saami joigujate esinemised või Soome mustlasbändi kontserti, võib öelda, et "Põhjamaade Kõla" nime kandva kultuuripeo programm oli äärmiselt mitmekülgne, põnev ning ehk isegi unisevõitu väikelinna ehmatav.

"Nordischer Klang" ei ole siiski ainult muusikafestival ning lisaks heliteostele pakutakse sellel ka kunstielamusi ja sissevaateid kirjandusse.

Greifswaldi ülikooli fennistika- ja skandinavistikaosakond korraldaski kahepäevase sümpoosioni pealkirjaga "Nordic Noir & Finnish Weird". Esimesel päeval käsitleti seejuures Skandinaavia telesarju – peamiselt Taani-Saksa-Rootsi ühistööna valminud "Silda" ("Bron"/"Broen"), kuid ka soomlaste sarja "Sorjonen" ning Islandi sarja "Lõksus" ("Ófærð"). Kirjandus- ja filmiteadlased püüdsid mõista ja mõtestada nende sarjade ühisosa, esteetikat ja eetikat ning leida seoseid ja paralleele teiste lina- ja kirjandusteostega.

Nõnda tõi Müncheni ülikooli Põhjamaade kirjanduse professor Annegret Heitmann välja sakslastele väga hingelähedase ökoteema – tema hinnangul õõnestab sarja "Sild" pahalaste kujutamine armutute ja kitsarinnaliste ökoterroristidena ühiskonna keskkonnateadlikkust, sari olla Heitmanni hinnangul mustvalge, klišeedega täidetud ja ühiskonna tuleviku suhtes resigneerunud. Omamoodi täienduse või kommentaari sellisele vaatele tegi saksa meediateadlane Tobias Hochscherf, kes ei tõtanud Heitmannile otsesõnu vastu vaidlema, küll aga oskas ta selgitada "Silla" vajakajäämisi ja omapärasid. Ettekandes pealkirjaga "Miks Taani televisioon on nüüd parem kui BBC" selgitas Hochscherf praktiliste ja konkreetsete näidete varal, et vahel läbimõeldult mõjuvad kujundid – või vastupidi, poleemiliselt esitatud narratiiv – võivad olla tekkinud olude sunnil ja täiesti kunstivälistel põhjustel. Nõnda tõi meediateadlane välja Taani tööõiguse ja ametiühingute rolli filmitootmises, mis sunnib pideva aja- ja rahasurve all töötavatele sarjategijatele vajaduse hoida korraga töös mitut võtterühma, kes töötavad vahetustega, mille põhjus on kohustus anda meeskondadele regulaarselt puhkepause. Taanlased on muutnud kohustuse vooruseks, mille tulemusena sündiski "Sillale" iseloomulik käekiri, mida iseloomustavad paralleelselt hargnevad süžeeliinid ja eepiliselt mõjuv sisuarendus.

Kriitilise poolena tõi Hochscherf välja rahvusvahelise koostöö nõrkuse – olles asunud eelarve täiendamise nimel ühistööle rootslaste ja sakslastega, leidsid Taani filmitootjad end peagi olukorras, kus sarja läbimõeldud ja originaalset sisu tuli hakata kohandama ja mugandama välispartnerite soovidele vastavaks. Nõnda muutus nii mõnigi julgelt mõeldud süžeeliin, sari tervikuna läks lihtsamaks ja probleemiasetused mustvalgemaks ning lõpptoodang ei rahuldanud viimaks täielikult enam ei sarja algseid arendajaid ega ka vaatajaskonda.

Sümpoosioni teine päev keskendus kirjandusele. Muidugi ei pääsenud siingi telesarjadest ja filmidest, sest on ju nii Henning Mankelli menuteoste põhjal vändatud küll ühtesid, küll teisi ning ka näiteks "Lohetätoveeringuga tüdruk" on nii raamatu kui sellel põhinevate filmide kujul aidanud jõuliselt kaasa nii Rootsi kui üldisemalt Skandinaavia krimikirjanduse rahvusvahelisele menule.

Sellest, milline siis ikkagi on see nordic noiri kuvand, kõneles Rootsi Krimikirjanduse Akadeemia liige Kerstin Bergman. Alustuseks demonstreeris ta valikut Skandinaavia kriminaalromaanide kaanepilte, kust avanevat vaadet võiks kirjeldada kui klišeed klišee otsas. Esiteks reklaamitakse neil paljude teoste autoreid kui "järgmist Stieg Larssonit". Teiseks on raamatukaantel – või ka filmiplakatitel – pea alati näha lund. Olgu selleks lumised väljad, lumised mäed, täistuisanud tänavad, lumekoorma alla vajunud autod, lumistel väljadel hulkuvad üksikud kogud, veri lumel või lumised metsad – ja seda kõike ka siis, kui raamatu tegevus toimub hoopis suvel! Samuti armastatud sümbol on öö, pimedus. Suviseid olusid on reklaamis kujutatud haruharva – näiteks brittide sarja "Wallander" plakatil paistab Kenneth Branagh' nägu kesk rapsivälja, mille kohal kummub sinitaevas. Siin pole aga soovitud rõhutada mitte Põhjamaade suve helgust, vaid tegevusriigi, Rootsi, lipuvärve.

Kuid klišeed või mitte – nentis Bergman – need töötavad, ja kuigi ühel päeval võib Põhjamaade kriminaalromaan oma võlu kaotada, pole hetkel sellest mitte mingeid märke ja igal aastal ilmub Rootsis – kust pärineb ka 80 protsenti rahvusvahelisele turule jõudnud Skandinaavia krimikirjanikest – sadu ja sadu debüütkrimkasid.

Millegi uue otsingul paistavad seevastu olevat meie põhjanaabrid. Kirjanik Johanna Sinisalo välmitud mõiste finnish weird sisust ja eesmärgist rääkis kirjandusuurija Minttu Ollikainen, kes püüdis ilmselgelt turunduseesmärgil kasutatavale mõistele anda konkreetsemat sisu. Ollikaineni sõnul olla finnish weird sedalaadi kirjutus, mis põhiosas järgib reaalse maailma reegleid, kuid toob sisse mõne üksiku, ent teose terviku seisukohalt olulise üleloomuliku komponendi nagu on omane Sinisalo enda teostele, mille tegevus hargneb enamasti tänapäeva Soomes, kuid mängu tulevad näiteks trollid või muud mütoloogilised elukad.

Ja mis on sellel kõigel pistmist Eestiga? Kuivõrd mõjutavad nordic noir ja finnish weird Eesti kirjandust? Olles palutud sellele küsimusele sümpoosionil vastust andma, seisin raske ülesande ees. Mis on mõju? Kuidas see toimib? Millist osa kirjandusest peaks vaatlema?

Nõnda tundus kõige ausam anda kohaletulnud publikule ülevaade Eesti krimikirjanduse ajaloost – Eduard Vilde "Musta mantliga mehest" kuni Indrek Hargla, Katrin Pautsi, Ketlin Priilinna või Birk Rohelennu romaanideni ning vaadelda siis, kas joonistub välja mingeid mustreid, ühisosi või mõjusid.

Ja eks joonistub ikka. Esiteks – kes otsib, see leiab. Teiseks on tõesti raske mitte märgata uuema Eesti krimikirjanduses Skandinaavia mõjusid, mis väljenduvad nii raamatukaante kujunduses kui ka sisus, kus üha olulisem koht on ühiskondlikel oludel, tegelaste eraelul ja peresuhetel ning kust ei puudu tugevad naiskarakterid.

Finnish weird seevastu mõjub kõikidele selgitustele vaatamata pigem tõesti kaubamärgi kui kirjandushoovusena ning siinkohal võiks eeskujudele mõeldes ehk kaaluda mõne vastava kaubamärgi sepistamist, mis aitaks koondada erinevate žanrikirjanduse autorite loomingut. Estonian eerie ehk Eesti Kõhedusttekitav?