Arvustus. Anna Von Hausswolffi gootilik proge-liturgia
Uus plaat
Anna Von Hausswolff
"Dead Magic" (City Slang)
7/10
Rootsi laulja-komponeerija-organist Anna Von Hausswolff salvestas neljanda kauamängiva ühes Taani kirikus, kasutades albumi keskse pillina selle kiriku vileorelit. Stuudiosessioonid kestsid üheksa päeva, osa võtsid saatebänd, keelpillisektsioon ja produtsent Randall Dunn.
Kui Von Hausswolffi varasemad plaadid olid rohkem gootilikus popivõtmes, siis "Dead Magic" viitab post-rocki traditsioonidele. Toetudes oreli laiale ja ruumitäitvale kõlaspektrile ning Von Hausswolffi teatraalsele alt-häälele on tulemuseks midagi resoneeruvamat kui lihtsalt järjekordne GY!BE nippide taasesitus.
Võiks isegi öelda, et tegemist on progressiivrockiga. Mitte sellisega, kust ootaks heliredelil üles-alla sõite või klassikavõtete taasesitust elektripillide peal. Kõlapildi, meeleolu ja draama esikohale seadmist ent küll. Umbes nagu Pink Floyd, ainult et sihitud sakraalsema tunnetuse suunas. Lähenemist illustreerib singlina avaldatud kuueminutiline "The Mysterious Vanishing Of Electra" (vaadake alt videot).
Üldjoontes pole "Dead Magic" aga nii väga kontseptuaalplaat kui muusikaline liturgia. Pikemates teemades on nii minimalismi kui maksimalismi. Avalugu lisab algul uusi kihte orelile, kuni ilmub hüpnootiline valsirütm, kus ühest akordist on pigistatud teatraalne maksimum. Lõpeb aga crescendo, kus segunevad droonivad klahvpillid, psühhedeelitsevad kitarrid ja spektraalsed keelpillid ning lõpuks ka vokaal.
"Ugly And Vengeful" on jällegi kuueteistminutine hämar süit, mille minimaalsetel variatsioonidel on lubatud kulgeda täpselt välja timmitud maksimumi piires. Kaks viimast pala eristuvad (proge)rock-elementide puudumise poolest. "The Marble Eye" on eleegiline oreliinstrumentaal, viimane lugu "Källans Återuppståndelse" aga ambient-ballaad kombineerimas orelit, süntesaatoreid ja keelpille. Terve albumi vältel kostuvad helgemad ja hämaramad varjundid läbi teravamalt kui muus (alternatiivses) popmuusikas.
Toimetaja: Valner Valme