Teatud põhjus peab siin olema meie ühistel soome-ugri juurtel. On ju nii, et eestlaste keel on ainus keel, millega meie, soomlased, hakkama saame. Selle ühiskeele nimi võiks olla kas või ugriska, milles on palju soome ja natuke eesti sõnu. See on keel, mida vähemalt Tallinnas osati hästi. Ja veel. Meil on teineteiselt nii palju saada, et see seob meid rohkem kui veresugulus. Oma osa on ka ühisel ohul, mis meid piiri tagant ähvardab. See oht on meid mõlemaid saatnud aastasadu, teid rohkem, meid vähem. 

Esimene Laulu Sõprade [soome keeles Laulun Ystävät – toim] reis Tallinnasse on mul jäädavalt meeles, oli see ju minu esimene Tallinna külastus üldse. Oli 1970–80ndate vahetus, Esko Solasaare ja Seppo Paatero valitsemisaeg. Kohe esimesel õhtul oli kontsert Teaduste Akadeemia saalis. Esitasime ka Gustav Ernesaksa laulu "Mu isamaa on minu arm". Õhus oli märgata värelust. Lauljad tundsid kurgus pitsitust. Oli veidi piinlik, et täiskasvanud mehed ei oska oma tundeid paremini valitseda.

Laulu lõppedes valitses saalis hauavaikus. Hiljem kuulsin enese kergenduseks, et Vähemalt Hannu Mäkiläl ja Matti Vuorel olid olnud samasugused tunded. Siis tajusin esimest korda, et olen osaline milleski väga olulises. Vaid 80 kilomeetri kaugusel elab rahvas, kelle keelest me aru saame ja kelle meelelaad on meile mõistetav. Nagu oleks täiskasvanud mees järsku üles leidnud oma kadunud venna. Leidnud niisuguse venna ja vennasrahva, kelle uskumatut vaprust ja isamaa-armastust on põhjust austada. Neid ei ole murdnud ükski ülikool. Ka see, mis paikneb Uuralite taga.

Siis sündinud ühistunnet hoidsid üleval kooride esimehed August Eelmäe ja Seppo Paatero. Augustil olid sidemed Tuglase Seltsiga. Seppol jälle peresidemed Eestiga. Olid toredad ajad, kui uksi avati mõlemal pool Soome lahte. Tavaliselt on meil Eestis kaasas nukk, mis oli saanud nimeks Aura Marina. 

Seppo Paatero meenutab ühte ETAM-i Turu reisi. Meie meeskoor paiknes siis veel Humalisto tänavas. Peo alguses lasti lae alt rahva hulka Soome sinine ja valge lint. Mõne hetke pärast järgnes neile must lint eestlaste rahvusvärvide tähistuseks. Sündinud meeleolu oli lausa füüsiliselt tajutav. Sellest hingevärinast viis igaüks killukese koju kaasa. 

Meelsasti meenutab Seppo ka Tallinna koori 30. aastapäeva tähistamist, kus esitati poliitilises mõttes julgeid numbreid ja loeti Jevtušenko luulet. See oli pidu, kus loodi inimsuhteid. 

Minul endal on kõige selgemini meeles ETAM-i esinemine Turu muusikapidustustel. Oma suurte kogemuste ja helge olekuga avaldasid tugevat muljet nii Arvo Ratassepp kui Peeter Perens. 

Sügavalt on meeles ka, kui aastal 1983 koos Eesti külalistega vaatasime televiisorist, kuidas "meie ühine tütar" Tiina Lillak võitis maailmameistritiitli naiste odaviskes. 

Sakari Jäntti ja Pentti Kojo meenutavad Tallinna meeste esimest Turu sõitu. Kui külalised jaamas rongist maha astusid, selgus, et vastuvõtjate kavandatud kodumajutus ei olnud külalistega kaasas olnud ametimeeste arvates võimalik. Õnneks olid tagavaravariandina ööbimiskohad varutud ka kohalikus rahvaülikoolis. Tallinlased olid Vihjanud, et plaanidesse võib tulla ootamatuid muudatusi. 

Üks seik on jäänud meelde laulumeestele, aga eriti nende abikaasadele: Tallinna sadamas oli meil vastas koori esindus, kevadlilled käes. Tõelised härrasmehed, ja laulavad ka paremini kui meie!

Mis kõik on nendele esimestele tormilistele aastatele järgnenud.

Vastastikku käidi külas kõikide koori esimeeste ajal. Ja ega Soome lahtki enam kõvasti jääs olnud kui esimestel aastatel. Mitmesugust kraami liikus käest kätte. Arvo Ratassepp kirjutas meie tähtpäeva auks koorilaulu. Kohvi, lipse, üks koopiamasin ja muudki liikus vastassuunas. Kangeid "karastusjooke" voolas ohtralt. Selle asjaga oli Soome lahe põhjakaldal suuremaid muresid kui lõunakaldal. Peeter Perensile auto ostmine ja selle üle mere toimetamine on Seppo Paaterole ja Hannu Mäkiläle meelde jäänud kui keeruline ja emotsioone sünnitanud operatsioon. Minule pakkusid meeldivaid hetki kokkusaamised Toomas Lehtlaga suures Moskva linnas. Ühel hetkel nimelt selgus, et käime seal mõlemad tööasju ajamas. Võiks ju Moskvaski kokku saada. Nii need ugrid seal siis kohtusidki, kui enne oli aeg kokku lepitud. 

Elupõlised sõbrad on tekkinud meie kõikidel laulumeestel, niisugune on valdav mulje jutuajamistest koori liikmetega. Sõprussuhted perekondade, sealhulgas isegi laste vahel, on kindel alusmüür sidemete kestmisele ka tulevikus. Kui kooride liikmed mõistavad üksteist, on koostööd kerge korraldada. Tundub ka, et kui abikaasad millestki osa võtavad, võib tulemuse suhtes olla rahulik. 

Kallid sõbrad, oleme õlg õla kõrval käinud pikki aastakümneid. Oleme rõõmsad selle üle, kuhu Eesti on jõudnud, ja usume, et te oma teel ei peatu. Kogu aeg on vend astunud venna kõrval, perekonnad üksteist sõpradena toetades. 

Seda ei saa sõnadesse panna!

Soome keelest tõlkis Martin Viirand.

Eesti Teaduste Akadeemia Meeskooril (ETAM) on sel aastal 60. juubel. Reedel, 18. mail kell 19 peab ETAM Mustpeade majas koos oma pikaaegse Soome ühe vanema sõpruskooriga Laulun Ystävät ühise kontserdi "Eesti-Soome laulusild". Kontserdil tähistatakse väärika ja pika ajalooga Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoori juubelit.