Koolipärimuse uuring: õpilased leiavad tapjaklounide eest kaitset poolvääriskividest
Sellise poeetilise liialdusega võiks 3000 vastusankeedi põhjal kokku võtta üleriigilise kogumisaktsiooni "Koolipärimus 2018" tulemused õpilaste hirmude ja uskumuste kohta. Aktsiooni projektijuht ja folklorist Reet Hiiemäe rääkis ERR-ile lähemalt tapjaklounidest, meemidest, poolvääriskividest, aga ka täiskasvanute loodud perehirmutistest laste ja noorte igapäevapärimuses.
"Mind üllatas, et tapjaklounide mainimine oli nii sage. See ühtlasi näitab, kuidas need hirmud on nii ajastuomased. Ma ei ole kontrollinud, millal see tapjaklounide film üldse meediasse jõudis, aga praegu kujundab see jätkuvalt laste hirme ja mõtlemist," rääkis Hiiemäe.
Needsamad päevahirmud hiilivad ka laste unenägudesse. "Paljusid neid samu olendeid nähakse unes, näiteks kirjeldatakse, kuidas tuleb unes mingi zombi ja imeb verest tühjaks. Kui ta unenäos juba kallale tuleb, siis see subjektiivne aisting on veel realistlikum. Sa tunnedki, et ta on sul kallal."
Hiiemäe sõnul olid välja toodud olendid otsapidi seotud pimedusehirmuga. "Tuligi esile see, et mõningaid olendeid kardetakse ainult õhtul pimedas, et päeval hirmu ei ole, aga pimedal ajal on hirmuolenditega seoses hakatud kartma ka pimedust. Selline väga sage seostamine, mitte pimedusega abstraktsena – seda esines ka – aga tihti just pimedus seetõttu, et seal kuskil on need olendid," lisas ta.
Peale tapjaklounide sageda mainimise üllatas Hiiemäed ka Muumide sarjast tuttava Urri suur populaarsus lapsi kimbutavate hirmude hulgas. "See tuli ka korduvalt esile, et räägitakse, et lapsena olid natuke teised hirmud kui suuremana. Seda Urri 12. klassi õpilane enam otseselt ei karda, aga see on eredalt meelde jäänud," rääkis Hiiemäe.
Seoses unenägudega märkis Hiiemäe, et oli selliseid õpilasi, kes ütlesid, et neil on olemas unenägude seletajad, kust nad vaatavad regulaarselt järele oma unenägude tähendust. "Mõned olid ka sellised, kes olid vanavanematelt kuulnud, et näiteks imiku unes nägemine toob halba."
Kuigi esines n-ö ende-momente, kus unenägudele omistati tuleviku ennustavat funktsiooni, ei olnud seal siiski väga tugevat unenägude jälgimist. "Ei tundunud, et see otseselt lausa käitumist mõjutaks, et jätan üldse kodust välja minemata, kuna selline halba ennustav unenägu oli," selgitas Hiiemäe.
Meemide jõuline tulek
Naljade maailma on viimastel aastatel jõuliselt tulnud meemid, mis on võrreldes eelmise, 2007. aasta kogumisaktsiooniga koolipärimuses üks uus nähtus. "Eelmise aktsiooni käigus laekus päris palju piltmõistatusi, ja teadlased on leidnud, et meemid on mingis mõttes nagu piltmõistatuste edasiarendus. Aga minu arvates nad on oma sisult ja kõigelt ikkagi väga erinevad."
"Need, kes korra neid meeme naudivad või keda need huvitavad, nad vaatavadki neid tuhandete kaupa. Sellega kinnistatakse need trendid. Tihtilugu need trendid pole aga eakohased. Kas või näiteks poliitika – mingisugused Donald Trumpiga seotud meemid. Nende kaudu jõuab [õpilasteni] sellist temaatikat, mida võib-olla ei eeldakski 5. klassi õpilaselt," kirjeldas Hiiemäe.
Ta nõustus, et võrreldes eelmise kogumisaktsiooniga on naljad läinud keerulisemaks. "Järjest keerulisemaks läheb ka hinnangu andmine, mis on ja mis ei ole sobilik nali. See tuli vastustes ka esile, et tegime maruhea meemi, sõbrad kõik naersid, aga et keegi solvus."
Päris hästi tajutakse, et mustanahaliste üle ei sobi meie ühiskonnas nalja teha. "Isegi kui paar meemi saadeti mustanahalistega seoses, siis sinna käis juurde vabandus, et "palusite saata, aga see vist päris sobilik ei ole". Kogu see naljandus on ka väga arendav, et nende samade tagasilöökide kaudu nad tajuvadki seda, kus see piir on."
Ennustamine on tabu
Ennustamisega seoses oli Hiiemäe jaoks huvitav see, kuivõrd paljud seda proovinud on. "Aga samamoodi üllatas see, kui kiiresti selle ühekordse proovimisega tekkis see tunne, et see on tabu. Seal oli käitumist mõjutav hirm, et juba ette oli ennustamisega seoses tekkinud tunne, et see on tabu, millega ei tohiks kokku puutuda."
"Hästi palju mainiti seda, et on oht, et hinged ei lähe minema ja inimene võib hulluks minna, või et see võib kuidagi ohtlikuks muutuda, et sellega ei tasu jamada. Oli ka palju neid, kes ei olnud isegi ühte korda proovinud, aga ütlesid, et ma tean küll, kuidas [vaime] saab välja kutsuda, aga mina selliste asjadega ei jama," lisas Hiiemäe. "Kui tuua välja vene vastajate paralleelid, siis seal oli rohkem seda, et ma tean, et see ei sobi kokku kristlike põhimõtetega ja ei oleks jumalale meelepärane."
"Nende jaoks on jumal argument. Näiteks seoses naljadega öeldi, et jumalaga seoses ma mingeid nalju ei tee, et see oleks võimatu. Eesti vastustes seda ei olnud. Näiteks üks [eesti] poiss ütles, et tema hüüdnimi on Jumal. Eesti vastajate puhul ma tajusin tunduvalt vähem kartust sellise abstraktse jumala ees." Kaitseviiside puhul märkisid vene vastajad, et nad ei vaja muid kaitseviise, sest "jumal kaitseb mind nii kui nii".
Ennete eest otsitakse kaitset pigem igaks juhuks
Ennete puhul jäi Hiiemäele mulje, et neid võetakse pigem sõnakõlksudena, olgugi et taustateadmised nende kohta on olemas. "Kui näed nelja lehega ristikheina, siis nalja pärast muidugi sööd selle ära. Subjektiivne enesetunne paraneb, kui sa tead, et sa oled teinud midagi oma õnne suurendamiseks. Aga see, et see oleks [laste puhul] maailmamuutev uskumine, seda ma ei ütleks."
Palju taolist ritualistikat tehaksegi igaks juhuks. "Oli vastuseid stiilis, et must kass jooksis üle tee, ega ma ei usu, et see halba toob, aga igaks juhuks sülitasin ikka üle õla. Väga olulisel määral [loeb] see psühholoogiline tunne, et ma olen midagi teinud, et olla saatuse peremees. See sülitamine ei maksa mulle ju midagi, aga kui ma tean, ma olen igasuguse paha potentsiaaligi blokeerinud, siis on subjektiivselt mõnusam tunne. Järgmisel hetkel inimene võib üldse unustada kogu selle kassi ja sülitamise. See on mingis mõttes ka automaatkäitumine."
Täiskasvanute loodud hirmutusžanr – perehirmutised
Veel üks, mis Hiiemäe jaoks üllatavalt levinud on, on laste hirmutamine, kus kordusid ikka kotionud ja kollid ning joonistus välja ka žanr, mida Hiiemäe nimetab individuaalseteks perehirmutisteks. "Sellised olendid, kellele on pandud mingil põhjusel nimi mingist konkreetsest kontekstist. Näiteks kuskil on lahtine kaev, ja selleks, et lapsed sinna ligi ei läheks, mõeldakse välja see Kaevu-Ella, mis haakub vanema pärimusega ja teistpidi annab sellele konkreetsuse. Erinevaid Kaevu-Ellasid ja Peetreid oli seal ikkagi päris hulgi."
Kuigi laste hirmutamine võib olla ühtepidi väga traumeeriv ja jätta pikaaegseid hirmusid, võib ka öelda, et kui laps saab aru, neid olendeid pole olemas, on seegi osa arenguprotsessist. "See laps on mõelnud selle üle, kuidagi püüdnud analüüsida, mis asi see olend on ja siis lõpuks jõudnud järeldusele, et see ei saagi [olemas] olla."
Üks asjadest, millega täiskasvanud lapsi veel hirmutavad, on musta või valget värvi kaubik. See on üks näiliselt tänapäevaselt kõlav uskumus, mis on saanud oma ainese tegelikult kaugemast ajast.
"Näiteks sõja ajal ja sõja järgselt olid need mustad autod seotud küüditamisega – jälle tuli must auto õue. Siis olid mustad Volgad, milles sõitsid KGB-mehed. Jällegi on must ja valge värv need, mis korduvad. Kui sellesse musta sümboolikasse süveneda, siis see must on sellest ajast peale [olnud] deemonliku ja kahtlase sfääri värv, kui inimesed abstraktsemalt mõtlema hakkasid. Valge on seotud vaimude maailmaga."
Huvitav on ka see, et need kaubikud on alati anonüümsed. "Mitte üheski jutus ei ole, et tuli kaubik, mehed olid sees ja peale oli kirjutatud "Vaibaparadiis". Lihtsalt mainitakse värvi, et anda mingisugune suund, aga ta ei ole kunagi identifitseeritav."
Ka poolvääriskive kantakse igaks juhuks taskus
Poolvääriskivid on nii täiskasvanute kui ka laste maailmas teinud mõne aasta jooksul populaarsuses järsu hüppe. Kuigi vastustes esines tähelepanekut, et kivide mõjust pole aru saadud, kantakse neid igaks juhuks kaasas siiski. "Jällegi tuleb see igaks-juhuks-kaitse välja. Et kindlad ei olda, või siis natuke usutakse sellesse ja igaks juhuks kantakse [kaasas]."
Kuna elame heaoluühiskonnas ja saja aasta taguse ajaga võrreldes on elu niivõrd palju turvalisem, võib küsida, miks üldse peaksid inimesed, ka lapsed ja noored oma heaolu panema sõltuma mingisugustest kivikestest.
"Sotsiaalkindlustus ja kõik on olemas, aga ikkagi on homse päeva ees teadmatus, ja kui selline karistav ainujumal ei ole sulle uskumusena vastuvõetav, siis kuskilt sa pead selle oma pidepunkti otsima, mida saad kasutada." Samas on Hiiemäe mõnevõrra üllatunud, et need just poolvääriskivid on. "Eestlaste puhul oleks arvanud, et võtaks siis oma rannakivid."
Eestlased on usuleiged ennekõike kristlikust vaatenurgast
Eestlased on üks usuleigemaid rahvaid Euroopas ja päris kristlik usk eestlastele sügavamal bioloogilisel kujul kunagi lähedaseks pole saanudki. Eestlane on tahtnud ja tahab endiselt ise otsustada, mida ta usub. "Kui kristlikust vaatenurgast vaadata, siis eestlased on justkui hullud ateistid. Aga see kristlik ateism ei tähenda, et ei usuta. Kuskil isiklikul, individuaalsel tasandil on ikka mingisugused uskumusolendid ja oma uskumusmaailm olemas."
Hiiemäe meelest on väga ilus uskumus see, et meie esivanemad on meie lähedal või nende vaimud toetavad ja kaitsevad meid. "See on ka väga eluterve. Seal ei olnud praktiliselt ühtegi sellist vastust, et esivanemad oleksid kuskil demoniseerunud või jubedaks kätte ära läinud. Need olid isikukogemuslood, kus kirjeldatigi, et "ma justkui tundsin, et see vaim tuli öösel meie tuppa ja mul tuli hirm peale, aga ma sain aru, et ta tuli ainult hea pärast, et vaadata, kuidas me elame"."
Sellistel kaitseuskumustel ja usundilistel juttudel on ka tugev reaalne psühholoogiline tugipotentsiaal. "Ma ei julgeks seda niimoodi vastandada, et see pole teaduslik ja seetõttu tuleks see üle parda heita. Pigem tuleb võtta [seda] doseeritult, kuniks see [uskumine] ei lähe neurootiliseks või ei kisu äärmustesse, siis see pigem rikastab nii laste kui ka täiskasvanute maailma."
Kokkuvõtvalt nentis Hiiemäe, et tegelikult ei käi üleloomulikesse asjadesse uskumine mitte ainult suureks saamise, vaid ka suureks olemise juurde. "Ka väga paljud täiskasvanud ikkagi muudavad oma maailma huvitavamaks selle kaudu, et neil on side niisuguse vaimu, ingli või kaitseloomaga."
"Üks asi, mis ikkagi jääb, on see, et inimesed kogevadki asju, mida nad ei oska seletada, ja nad võivad otsida sellele kas teaduspõhist vastust või üleloomulikku. Vahel inimene rahuldubki sellega, et tal ongi kaks vastust. Ühte [ja õiget] ei olegi vaja välja selgitada," lisas ta.