Indrek Rünkla. Ruumijäätmed ({{commentsTotal}})

Sillamäe Sõtke tänav 2015. aastal. Praeguseks on sellest alles ainult tühi muruplats, kuna terve tänavafront lammutati heakorra, ohutuse  ja areneva linna kuvandi huvides. Indrek Rünkla
Sillamäe Sõtke tänav 2015. aastal. Praeguseks on sellest alles ainult tühi muruplats, kuna terve tänavafront lammutati heakorra, ohutuse ja areneva linna kuvandi huvides. Indrek Rünkla Autor/allikas: Indrek Rünkla

Kes vastutab ülejäägi eest ruumis? Kas volitame kellegi asustusjäätmetega tegelema või peab igaüks ise mõne asula ümbertöötamisega alustama? Mille alusel üldse eristada jäätmeid?

Pool aastat tagasi kirjutasin 1 võimalusest määratleda kogu Eesti asustus­struktuur pärandina. Pakun välja ka teise äärmusliku viisi kasutuseta jäänud hoonete ja kultuurmaastiku mõtestamiseks. Äärmuslik ei tähenda, et tegemist on uudse vaatega. Teemat on mineval aastal arendanud Mark Grimitliht,2 kes pakub oma magistritöös välja praktilise lahenduse ruumis tekkinud ülejäägi käitlemiseks. Väiksemas mõõtkavas on ülejäägi ja taaskasutuse küsimuse tõstatanud nii arhitektid, muinsuskaitsjad kui ka poliitikud.

Enamasti lõpeb mingi tegevus jäägiga. Nii organismi, perekonna, ettevõtte kui ka ühiskonna funktsioneerimine toob endaga kaasa hulga jäätmeid, millega me ei mõista midagi asjalikku peale hakata. Kõige lihtsam näide on olmejäätmed. Ajast aega on söömisega kaasnenud jäägid. Fekaalid ja uriin juhitakse rohke veega lahjendatult ja hiljem puhastatult torustiku kaudu loodusesse. Taimede ja loomade mittesöödavad osad, toiduvalmistamise kaasproduktid, viimasel ajal ennekõike pakendid ja ülejäänud toit jõuavad kuidagi silma alt ära. Brittidel on selle lõpp-punkti jaoks hea eufemistlik väljend landfill – maatäide.

Jäätmetel on oma ruumiline mõõde, suurus, kuju ja kaal, millest lähtuvalt on ühiskonnas korraldatud käitlemissüsteemid. Me kogume osa jäätmeid kraanikausi alla kastidesse, seejärel suurematesse konteineritesse ja sealt omakorda kuskile, kus need kas ümber töödeldakse, põletatakse või ladestatakse. Igas järgmises lülis koondatakse suurem kogus jäätmeid ja koht ise on sellevõrra suurem, tehnoloogilisem ja majanduslikum. Igal juhul on ilmne, et jäätmekäitlus on ühiskonnas juurdunud ja selleta elaksime hoopis teistsugust elu. Jäätmekäitlus võiks ju olla ka igaühe enda asi, nii et igaüks põletagu, ladustagu või taaskasutagu oma ülejääk prügi tekkimise koha peal. Tulemus oleks ilmselt ebatervislikum, räpasem ja nõuaks rohkem ruumi. Praeguse korraldusega harjununa eelistame seda.


Sageli on jäätmed ühtlasi pärand: meil on kahju asju ära visata, kuna nendega on seotud hulk tundeid ja mälestusi. Pildil tühjalt seisev Valkla mõis.

Piia Ruber

Jäägi juures on valus see, et oleme tegelikult sellesse investeerinud. Looma kontide kasvatamiseks kulub samuti hulk sööta, kartulikoortesse on panustatud vett, energiat, väetist ja tööd. Pakendi tegemiseks on vaja tooret ja tootmisvõimsust, selle kohaletoomine on samuti kulukas nagu toote liigutamine. Tarbijatena maksame pakendi eest toote ostmisel ja uuesti temast vabanemisel. See on iseenesestmõistetav ja paratamatu, oleme sellega harjunud, leppinud ja rahul.

Meie tegevuse käigus tekib ka teistsuguseid jääke. Asjad jäävad üle kulumise tõttu või siis, kui neid enam ei kasutata. Oleme harjunud asju välja vahetama uuemate ja paremate vastu. Ka sel juhul teame, et vana kasutu asi peab endale uue koha leidma. Läbiloetud raamatud riiulisse (läbilugemata raamatute vahele), mööblitükid ja riideesemed suvilasse, midagi teinekord ka taaskasutuskeskusesse või jäätmejaama. Üldjuhul saame aru, et vana asi on tarvis kuskile teisaldada, kuna sellest vabastatud ruum kulub ära uue asja jaoks või uueks tegevuseks.

Kelle mure?

Võtame veel natuke laiemalt. Lapsed kasvavad, abikaasa lahkub ning eluase on ühele liiga avar ja tühi. Elu ei täida enam kogu korterit ning tühjalt seisvaid tube ei jaksa koristada, kütta ega remontida. Eks me püüa leida neile kasutaja, kellel on vaja rohkem ruumi, kes täidab oma eluga need toad, ja kolime ise pisemasse korterisse. Jäägi käitlemisega saavad hakkama kinnisvaraturu vood, mis on üldjuhul suutelised ülejäägi endaga kaasa vedama ja sellele õiglase hinnaga uue kasutaja leidma. Kuni kasutaja leitakse, ei ole mingit muret. Kui uus kasutaja välja ei ilmu, tekib tõrge – ei ilmu ka siis, kui hind ebaõiglaselt alla lasta. Vahel ei ilmu ka siis, kui peale maksta. Liberaalse omandireformi tulemusel tekkinud omanike riigis on see eraomaniku mure. Memm, kellel sellises korteris elupäevade lõpuni kannatada tuleb, on ise oma hädades süüdi: kes käskis nii kaua müümisega oodata, kes üldse sundis sellises kohas elama, miks üldse nii kaua elus püsitakse … Kummatigi, kui tühjaks hakkavad jääma ka naaberkorterid, terved majad või linnaosad, pole see enam vaid eraomaniku mure ja sellest saab terav ühiskondlik probleem.

Lagunevad majad kiirendavad elanikkonna kahanemist: kellel vähegi võimalus avaneb, laseb jalga. Alles jääb vaesem ja riskantsem rahvas, võimenduvad sotsiaalsed probleemid ja niigi kahanev majandus kärbub. Ühiskondlik probleem valgub seejärel aga kahanevast asulast välja ja sellest saab regionaalne või riiklik probleem. Häid lahendusi siin kahjuks pole, kuna individuaalse vastutuse põhimõte polariseerib ühiskonna iseseisvateks hakkamasaajateks ja sama iseseisvateks kaotajateks. Kollektiivne vastutus tuleb kõne alla alles siis, kui kaotajate raskuste tõttu hakkab võitjate elu reaalselt selle tõttu kannatama.

Kui üksikute korterite või majade puhul saab veel vastutuse omanikule veeretada, siis asumi mõõtkavas ei taha see enam õnnestuda. Meile seadusega antud võimalus omanikuna oma varast riigi kasuks loobuda on aidanud silmi avada ja probleemi teadvustada. Kui probleemse kinnisvara omanikuks saab riik, langeb talle hüvedega koos kaela ka süü ja vastutus lollide otsuste eest. Tõsi, riik plaanib seda korda muuta ja määrata omaniku varast loobumise korral vara omanikuks kohaliku omavalitsuse. See on omamoodi loogiline, kuna ruumi puudutavaid otsuseid juhitakse Eestis kohalikult tasandilt. Nii ei jõua probleem riigi tasandile enne, kui ühes või teises asukohas kohalik omavalitsus enam loobumiste laviini kanda ei jõua.

Mahajäetud asulad

Asustusstruktuurgi on põhimõtteliselt ühiskondlik toodang, nagu toit, tarbekaubad või teenused. Sel on omad tekkepõhjused ja viis, me investeerime sinna hulga energiat ja aega, tarbime seda oma elutegevuse käigus ja jätame ühel hetkel osa sellest maha. Millise osa, millisel hetkel ja millal me seda teadvustame, on erinev. Püsielaniketa küla võib suvitajale tunduda idüllilise kohana, lumesahamehele jälle kõheda kummituspaigana. Viimase elaniku, viimase suvitaja ja viimase lumesahamehe perspektiiv ilmselt kattub mõneti. Esialgu loobume korras hoidmast tube ja hooneid, seejärel teid ja lõpuks kogu piirkonda, kuna see tekitab meis ebamugavust, nagu metsa alla laokile jäetud piknikuplats.

Pidusöögi jäljed metsas hävivad loodusjõudude meelevallas. See võtab natuke aega, aga söödav pannakse nahka, kõdunematu muutub tasapisi loodusega kattudes märkamatuks. Ka küla kaob aja jooksul: katused langevad sisse, seinad vajuvad laiali, korstnajalad varisevad kokku ja teed kasvavad rohtu. Puitehitisega käib see päris kiiresti, kiviehitise puhul läheb kauem aega.

Kõigil linnadel on oma tekkelugu. Suur hulk agraarajastu väikelinnadest on saanud hoo sisse tarviduse tõttu kuskil turgu pidada. Asulate tihedus tulenes koormahobuse võimekusest. Mida rohkem talupidajaid sai oma kaubaga turule tulla, seda suurem oli linna potentsiaal. Selle pulseeriva kapitalikogunemise külge sai üles ehitada teenusevõrgu ja linna püsielanikkonna. Linn on toimimise poolest ühenduste masin ja võib liita väga erinevaid komponente: kauba omanikud ja ostjad, tootjad ja tööjõud, kaup ja tarbija, lapsed ja teadmised, kultuur ja majandus, inimene ja teine inimene, kui loetleda mõned võimalikud koosted. Mida rohkem on eri tüüpi ühendusi, seda elujõulisem on linn, kuna see ei sõltu ainult ühest seosest. Kui linn on tekkinud ühe teatud tüüpi ühenduse tõttu (nt töölised ja tehas), sõltub linna ellujäämine tehase sulgemisel sellest, kui palju erinevaid ühendusi on suudetud tehaseväliselt käivitada. Tehase kadumisel jääb üle hulk vabu töölisi ja tehase hooned. Kui linn on suuteline haakima töölised uutesse võrkudesse, siis saadakse jätkata endises suuruses.

Põllumajanduse ja tööstuse tekke­põhjaga väikelinnad on seda laadi majandusmuudatuse suhtes väga haavatavad. Kui saaduste müük ei sõltu enam kohalikust platsist, jääb plats üle. Kui platsile enam ei koguneta, ei koondu ka kapital ja kogu sellele tuginev teenuse­võrk jääb nälga. Kidumine võimendub ja alakasutatud linnaruumi ei jaksata enam korras hoida. See omakorda toidab soovi lahkuda tihedamasse ja võimalusterohkemasse keskkonda.

Jäätmekäitlus kui strateegia

Misasi see siis on, mis (kuskil pealinnast väljas) laguneb? On see omand? Pärand? Selle ülejäägi ruumijäätmetena määratlemine võib anda meile mõned lahendused, kuidas sellises olukorras käituda. Kui pärandi puhul räägime ennekõike säilitamisest, kaitsmisest ja arendamisest, siis jäätmete puhul on jutt käitlemisest, taaskasutusest ja ümbertöötamisest. Need on erineva vaatega majandussüsteemid koos oma kaalutluste ja menetluskorraga, kusjuures kummalgi on oma tõhususmõõde. Tõhusust on raske võrrelda, kuna selle kriteeriumid neis süsteemides ei kattu. Kui pärandhoone renoveerimine on üllas ja kultuurne tegu, siis rämpshoonele taaskasutuse leidmist käsitatakse säästliku ja ratsionaalse lahendusena. Kuigi tulemus on sama, on vaade erinev.

Jäätmekäitluse retoorika juures osutub väärtuslikuks just ruum oma võimalustega. Rämpsu likvideerimisega vabastame ala muuks tegevuseks, protsessideks või arenguks. Linn võib muunduda põlluks, metsaks, pargiks, külaks või järveks, aga muundamine nõuab ressurssi. Nii nagu utilitaarses tarbimis­ühiskonnas makstakse jäätmekäitluse eest, peab maksma ka ruumijäätmete muundamise eest. Appi võib tulla aeg: loobutakse nende alade kasutamisest ja lastakse kõigel laguneda, vaadates mööda oma häbist, et ei suudeta metsaalust puhtana hoida. Ühiskond võib ka panustada mujale koondunud kapitali, et ühtlustada hüvede paiknemist territooriumil. Selleks peab ta tundma vastutust ja olema solidaarne.

Kogu selle diskussiooni poliitiline küsimus on, kelle jäätmed need on? Kes on see prügistaja, kelle vastutusala võiks olla nende jäätmete eest hoolitsemine? Kui omand on kinnistusregistriga piiritletav, on asi lihtne. Kui jutt on asustusstruktuurist, siis enam mitte. Selle eest vastutab ju asustusse ja taristusse investeerinud ühiskond – too minevane, kelle liikmed on juba surnud. Kas me oleme selle ühiskonna järeltulijad? Pärijad? Või oleme kannatajad, kel kanda põlvest põlve eelkäijate otsuste taak? Kas oleme vastutavad riigina, rahvana, ühiskonnana või kultuurina? Kas see on igaühe isiklik asi või on see kellegi teise mure? Kas anname valimistel kellelegi mandaadi selle küsimusega tegeleda või peaksime igaüks ise mõne asula ringitöötamisega alustama? Ja mille alusel üldse eristada jäätmed ja kasutatav ressurss?

Aeg-ajalt on tõusnud ka ruumijäätmete käitlemise teema. Kui kaevandustegevus lõpetatakse, nõuame kaevandajalt maastiku korrastamist. Lagunevate kolhoosilautade likvideerimiseks käivitati toetussüsteem. Seda oli ideoloogiliselt lihtne teha, kuna omaaegsed ühismajandid sai siduda võidetud võõrvõimuga – see oli kellegi teise prügi meie metsa all. Aga palju ülejääki on sündinud tegevusest, mille üle siiani uhkust tunneme, nagu needsamad põllumajandusliku lähtepunktiga väikelinnad. Ka see meie-ring on aja jooksul laienenud. Mõisad ja kirikud on hakanud kuuluma objektide hulka, mille poole õhkame ja mida eelistame näha oma identiteedi tugivõrgustikus.

Jäätmed kui pärand

See, et jäätmed on ühtlasi pärand, on sagedane ja mõnes mõttes paratamatu nähtus. Meil on kahju asju ära visata, kuna nendega on seotud hulk tundeid ja mälestusi. Prügilast võib leida asju, mis rikastavad ajaloohuvilise elu ja ka antiigikaupmeest. Kultuurimälestiste registris on hulk kinnisvara, millel asukoha tõttu pole lootustki uuesti kasutamist leida. Lagunevate hoonete hulgas on objekte, mis on kellelegi isiklikult või mõnele kogukonnale mälestus­väärsed.

Riiklikult on prioriteediks peetud elamisväärse keskkonna võimaldamist kogu riigi territooriumil. Kuidas asustusjäätmete vahel seda korraldada annab? Oluline on taaskasutuse kõigi võimaluste avamine. Kõige tähtsam on ilmselt kasutuse ruumiline koondamine. Tühjenevast linnast võib kasutusele jätta osa. Investeeringud tuleks koondada sinna, kus on potentsiaali tihedust hoida – keskustesse. Äärealad tuleks võimalikult säästlikult järk-järgult hõrendada või muundada pargiks, põlluks, metsaks või muuks. Pärand perspektiivitutes asukohtades peaks olema vallasvara ja seda tuleks kasutada võimalikult suurte tükkidena toormena mujal või leppida tema võimaliku hävimisega ja loobuda kaitsmisest, jätta see omaniku hooleks.

On Euroopa kultuuripärandi aasta ja on Eesti Vabariigi juubeliaasta. Mõnes mõttes on uhkus, mida mõlemad tähistused peale suruvad, omamoodi mugavustsoon. Saame rasked ja ebameeldivad asjad kõrvale jätta ja öelda, et väärtustame: väärtustame rahvuslikku ja kultuuripärandit. Kaitseme minevikus tehtut ja panustame seeläbi tulevikku. Kui keegi ütleb, et me ei suuda kõike kaitsta, siis võidakse temast kergesti teha tagurlane – ta võib jääda kuulajateta. Sellise eitusfaasi kestmine kurnab eitajat.

Kui me ei vii oma kraanikausi alt kaste tühjaks, kui jäätmeteisaldaja ei tule nädal aega konteinerit tühjendama, siis adume, kuivõrd sellest käitluspraktikast sõltume. Diskussiooni ruumijäätmete käitluse tarvilikkuse üle saab pidada planeerimisspetsialistide ringis. Kasu oleks sellest siis, kui see tõuseks poliitilisele tasandile: selgelt majandus- ja kultuuripoliitilise teema käsitlemist võiks taotleda tulevaste valimistega seoses. See on riiklik, mitte kohalik probleem. See on meie kõigi asi.

1 Indrek Rünkla, Pärandi laiendamine. – Sirp 3. XI 2017.

2 Mark Grimitliht, Hääbumise kureerimine: ruumi strateegiad Eesti väikelinnade näitel. EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala magistritöö, 2017.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: