Arvustus. Astrofüüsika inimestele, kellel pole kuigi kiire
Neil deGrasse Tyson
"Astrofüüsika inimestele, kel on kiire"
Rahva Raamat
2018
192 lk
7/10
Kümnendi ühe säravaima astrofüüsiku esseede kogumik aitab edukalt hoomata inimese kohta universumis. Pealkirja õigustamiseks nõuab teos aga lugejalt eelteadmisi ja sügavamat huvi.
Neil deGrasse Tyson oskab teadust seksikaks muuta. Sellest annab tunnistust kas või Tysoni juhitud universumi imesid tutvustanud sarja "Kosmos: aegruumi odüsseia" sadade miljonite inimesteni küündinud auditoorium. Ainult kirjasõnaga piirdumine paistab väljakutsena isegi nimeka teaduse populariseerija jaoks. Loomupärase karisma, ilmekate žestide ja läbimõeldud arvutigraafikata ei ole tähelepanu köitmine ning hoidmine kuigi lihtne.
Iga kirjanik peaks enne millegi paberile panemist endalt küsima, kes seda lugeda võiks. Tyson ei hoia vastust enda teada. Teos on mõeldud "kõigile neile, kel pole aega lugeda pakse raamatuid, kuid soovivad siiski kosmost tundma õppida". Samale viitab selle pealkiri.
Ja tõepoolest, väikese formaadi tõttu jõuab selle alla kugistada vähem kui kaks tundi kestva lennureisi jooksul. Kuid selle eeldusena peaks nägema lugeja sõnu nagu mateeria, boson ja üldrelatiivsusteooria sagedamini kui korra kuus ristsõna lahendades. Just viimane ongi kogumiku nõrk külg. Mõne asjaga ei saa kiirustada. Tausta põhjalikumaks avamiseks läheb tarvis paratamatult paksemat raamatut. Võrdlusena on 13-osalise "Kosmose" iga osa pikkus üle 40 minuti.
Astrofüüsika vastu esmakordselt huvi ilmutavate lugejate jaoks võib olla seetõttu kohati tegu liiga keeruka eelroaga. Õhukesele teosele iseloomulik infotihedus eeldab ikka ja jälle selle sisu üle põhjalikumalt järele mõtlemist. Selle tähenduse sügavamaks mõistmiseks tuleb leida aega ja võtta ehk mõnikord kõrvale interneti otsimootor. Vähemalt juhul, kui eesmärk pole ainult Tysoni laitmatu huumorimeele nautimine või kokteilipeol hiilgamiseks sobilike faktikeste tuupimine.
Muidugi, seda ei saa laiendada raamatule tervikuna. Näiteks peatükk kosmilise perspektiivi võludest ja astrofüüsika filosoofilisemast küljest on piisavalt kergesti hoomatav, et sellega tutvumiseks võiksid leida aega isegi järgmise riigikogu koosseisu liikmed. Taseme erinevus on mõistetav. Tegu on algselt eraldiseisvate ja eri aegadel avaldatud esseedega.
Sellele vaatamata saab tundmatule territooriumile sattunu suurepärase lühiülevaate astrofüüsika kujunemisloost. Kuigi kirjutised ilmusid ajakirjas Natural History juba aastatel 1997–2007, on Tyson neid oluliselt ajakohastanud. Seetõttu ei tohiks lugejad hiljem häbisse jääda isegi tõsisemate kosmosefanaatikute või doktorikraadiga füüsikust sõbra ees.
Kosmoseporno sagedasemad nautijad leiavad "Astrofüüsikast inimestele, kel on kiire" faktiliselt vähe, kui üleüldse midagi uut. Siiski pole selle lugemine mahavisatud aeg. Tysoni stiil ja toodud võrdlused annavad tervikuna ideid valdkonna populariseerimiseks. Kogumiku ülesehitus pakub head malli eelnevate teadmiste seostamiseks.
Korrastatud maailmapilt on aga üks eeldus, mille toel mõista inimese kohta universumis. See on seda väärt. "Kosmiline perspektiiv avab meie silmad ja näeme, et universum pole mingi mõnus häll elu toetamiseks, vaid külm üksildane ja ohtudega täidetud paik, ning see sunnib meid kõigi inimelude väärtust kõrgemini hindama", kui tsiteerida Tysonit ennast.
Täiendavad plusspunktid lähevad Lauri Liidersile nauditava tõlke eest.
Toimetaja: Merit Maarits