Miniloengute videosari jätkub terve aasta kord kuus. Kui esimene loeng rääkis Tammsaare ja Gailiti klapist, teine peegeldas, mida Tammsaare arvas Dostojevskist, kolmas rääkis Tammsaare (mitte)sarnasustest Lutsuga ja neljas uuris Tammsaare ja Goethe seoseid, siis viies Tammsaare ja Tuglase kardinaalseid erinevusi.

Tammsaare ja Tuglas – kes neid suudaks lahuta. Eesti kirjandust ilma nende kahe nimeta oleks võimatu ette kujutada. Tammsaare on Eesti kirjanduse suurimaid prosaiste, Tuglas kriitik ja kirjandusloolane. Kuigi ka Tammsaare kirjutas kriitikat ning Tuglas novelle, mis kuuluvad Eesti kirjanduse novelli kullafondi. Kuid kui hakata Tammsaaret ja Tuglast omavahel võrdlema, siis on ilmselt võimatu seda teha tabavamalt kui Toomas Haug oma artiklis Tammsaare ja Tuglas. Seetõttu tsiteerigem:

"Ühel valgustuslikul hetkel sain aru, et Tammsaare juurde kuulub koer, Tuglasel on aga mingi seos ahviga. See kujund väljendab kimbatust, mis tekib inimesel, kes tahab lühikesse vormelisse kokku suruda Tammsaare ja Tuglase kardinaalse erinevuse."

Tammsaare oli kiindunud inimesse, Tuglas esteetikasse. Nad olidki väga erinevad inimesed. Näiteks, Tuglas oli reisija, Tammsaare kodusistuja. Tuglasel oli isiklik suur raamatukogu, Tammsaare laenutas raamatud raamatukogust. Tuglas oli suur kujutava kunsti austaja, Tammsaare muusikaarmastaja. Tammsaare käis ikka oma turukotiga turul, aga on võimatu ette kujutada Tuglast minemas – labane turukott käes – kuskile poodi. Ta võiks olla lausa hallutsinatsioonideni nälginud, kuid minna turule oleks tema jaoks kindlasti liigne silmade tegemine massi maitsele. Seetõttu ei ole ka ime, et näeme piltidel ikka Tuglast kaabuga, kuid Tammsaaret sonimütsiga.

Kuid me võime leida kahe kirjaniku vahel ka ootamatu ühisjoone. Selleks on Tuglase novell "Popi ja Huhuu". Tammsaarele jättis see novell sügava mulje ning see tuleb meelde, kui lugeda tema viimast romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan". Mõlemad teosed on nimelt otsekui isanda ehk vanas tähenduses Issanda poolt maha jäetud, ning mõlemad teosed lõppevad hävinguga. Maja kui sümboli ehk maailma hävinemisega.

Nii et Tuglase novelli plahvatus läheb otsekui sujuvalt üle Tammsaare romaani lõpu tulelõõmaks. Seega võime ka öelda, et "Popi ja Huhuu" on otsekui "Põrgupõhja uue Vanapagana" kauge eelkäija.