Arvustus. Piinatud detektiivi juhtum ({{commentsTotal}})

Briti politseinikud.
Briti politseinikud. Autor/allikas: Phil Noble/Reuters/Scanpix

Uus raamat

Robert Bryndza

"Mustjas vesi"

Inglise keelest Raili Puskar

Pegasus

367 lk.

 

Appi.

Krimka on läinud ei tea kuhu.

See ei ole krimka.

See on täielik naistekas.

Muide, mõni mees on meeletu naistekate fänn. On neid ikka lõbuga loetud, mispärast juletakse ka väita, et üht koma teist teatakse kah.

Või siis ei.

No mis see keskmine naistekas ikka on.

Kangelanna kannatused. Mehed alandavad ja ahistavad, sõbrannad reedavad, õnnelikus lõpus on karunahal kamina ees.

No siin on täpselt sama. Kuigi, jah, peategelanna on politseiuurija naljakalt ebainglasliku eesnimega Erika Foster. Tõsi, mis inglise nimi see autorilgi väga on. Ja on mõrva ja uurimist ja üldse on see tegelikult hästi kirjutatud. Ning on minu kui lugeja viga viriseda, et... jah, ega ma eriti virisegi.

On ju politseinikud kah ainult inimesed. Kõigi oma himude ja nõrkustega. Võtavad veidi üle ja ärkavad halvemal juhul kolleegide pakutavas öömajas või siis võõras voodis ei tea kelle kõrval. Aga eks töö taha ikka tegemist.

Kuigi eraelu lained end alati unustada ei lase. Nii ongi siin tore kompott, mida mina lugesin kui naistekat ja, veel kord, meeldis. Kes tahab, leiab küllaga krimkat. Mh, igasugu õiguslased võivad seda lugeda kui feministlikku nutulaulu klaaslaest ja naiste raskest elust meeste jõhkras maailmas. Nii et igaühele midagi.

Annab igal juhul kaasa elada ja heameelt tunda, kui õigus ikka lõpuks peale jääb. Natuke lihtsat inimlikku õnne leitakse muidugi ka. Vaat, ei saa ju krimkasugemetega raamatuid liiga ümber jutustada, läheb alatuse alla.

Kuigi, kui nüüd täiesti mööda targutama hakata, siis midagi on ikka krimkadega juhtunud. Kaege, kole palju läheb detektiivi isiklike vaevuste menetlemiseks. Tõved, tülid, hukas lapsed, olematu eraelu jne.

Kuritöötaja seletatakse ka kangesti põhjalikult lahti. Raske lapsepõlv, halvad üksikvanemad. Või vastupidi, ilge nohik, kogu aeg neljad-viied, aga mustas hinges hõõgub ammune viha.

Ohvrid on kuidagi meelest minema hakanud. Karel Čapekil on üks väärt jutt, kus leitakse mahalöödud vanaproua. Valged juuksed veres. Ja kõigil hakkab paha. Kuigi leidjad on kõik sõjas käinud mehed, igasugust näinud. Aga see surm on õudne... sest... see on õudne. Mingisugune tapmise jõledus näib olevat kaotsi minemas. Kalestume või mis.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: