Peeter Helme raamatusoovitus kõhklusega: purjutamise ajalugu ({{commentsTotal}})

Uus raamat

Mark Forsyth - "Purjutamise lühiajalugu"

Tõlkinud Eve Rütel. Tänapäev, 2018. 208 lk.

Täna räägin ühest raamatust, mille suhtes mul olid – ja on jätkuvalt – tohutud kahtlused. Jah, Mark Forsythi "Purjutamise lühiajalugu" on ääretult vaimukas, teravmeelne ja põnev lugemine. Kuid samas on see täielik tööõnnetus.

Raamatu tõlkinud Eve Rütel on iseenesest vilunud eestindaja – vilgas pilk internetti näitas, et ta on inglise keelest tõlkinud kümneid teoseid – kuid "Purjutamise lühiajaloo" tõlget ei saa teisiti nimetada kui jubeduseks. Lootusetu ja mõttetu on hakata loendama kõiki vigu ja möödalaskmisi, kuid olgu siin nimetatud mõni kõige võikam. Näiteks leheküljelt 75 võib leida nimekuju Livy mis pole muud kui Vana-Rooma ajaloolase Liviuse inglisepärane nimekuju. Mõni lehekülg hiljem räägitakse Rooma "rahvuspühadest" kuigi mõeldud on riigi- ja usupüha, rääkimata sellistest tobedatest lohakustest nagu pidev sõna "lord" kasutamine seal, kus oleks pidanud kirjutama "härra" või siis eesti keeles nüüd juba vaat et reegliks muutunud värdvorm "Ottoman" "Osman" asemel.

See kõik võtab sõltuvalt meeleolust kas ohkama või karjuma, kuid pärast pikki kõhklusi otsustasin raamatut siiski soovitada. Nagu tähelepanelik kuulaja on praeguseks aru saanud, pole kindlasti põhjus tõlkes – ma ei soovita kohutavat tõlget ka pedagoogilistel põhjustel mitte – vaid ikkagi sisus.

"Purjutamise lühiajalugu" teeb kahesajal leheküljel lõbusa ülevaate inimkonna joomakommete ajaloost meie kaugetest Aafrika esivanematest kuni kahekümnenda sajandini.

Teos jaguneb kaheksateistkümneks peatükiks, võttes ette sumerite, vanade egiptlaste, kreeklaste, hiinlaste, roomlaste ja teiste rahvaste joomakombed ning liigub niimoodi lähemale tänapäevale. Mida lähemale nüüdisajale, seda suurem fookus on muidugi autori kodumaal Inglismaal ning teistel ingliskeelsetel maadel – kuid eks see ole ju Eesti lugeja silmaringi avardav. Nõnda saame teosest teada, miks puudusid keskaegsel Inglismaal külakõrtsid – vastus on lihtne: joodi kõikjal ja kogu aeg ning puudus vajadus kõrtsimajanduse järele – ning kuidas kujunes džinnist inglaste rahvusjook ja milliseid tagajärgi tõi see endaga Inglise ühiskonnale 18. sajandil (katastroofilisi).

Nagu teose lõpust lugeda võib, on autor teinud põhjalikku kultuuriloolist eeltööd ning igaüks, keda huvitab napsuvõtt mitte ainult praktilisel, vaid ka teoreetilisel tasemel, saab siit korraliku kasutatud kirjanduse loetelu. Tõsi, see loetelu on eranditult ingliskeelne.

Keda teooria aga liigselt ei huvita, leiab lihtsalt vaimuka kiirmarsi läbi maailmaajaloo. Sest vahest kõige lõbusam ja huvitavam üldistus, mis "Purjutamise lühiajaloost" välja joonistub, ongi see, kui lahutamatult on joomine, joove, sellega seotud kombed, keelud, käsud ja üldisemas mõttes pärimus seotud inimkonna kultuurilooga. Ja seejuures ei ole vahet, mis rahvaga on tegu – joodud on nii muistsete asteekide juures kui keskaegses islamiusulises Bagdadis. Ning kõigi eelduste kohaselt juuakse edasi.

Kui nii võtta, siis võib-olla polegi "Purjutamise lühiajaloo" vilets tõlge juhuslik, vaid mine tea – äkki on see purjus peaga sündinud. Kui see tõesti paika peab, on kõik korras ja võtan varasema kriitika tagasi.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: