Arvustus. Tüdruk, kes jäi ellu ({{commentsTotal}})

Toidulaud
Toidulaud Autor/allikas: Renee Altrov

Uus raamat

Kristi Rebane
"Aitäh elu eest"
Tänapäev, 2017


Kristi Rebase "Aitäh elu eest" on lugu loos. Kahekümnendates Deivi leiab kolimise käigus lapsepõlvekodu pööningult lukustatud päeviku ja põhisüžee rullubki lahti siis, kui neiu uus korterikaaslane luku katki teeb. Katki läheb ka täiskasvanud Deivi ja ilmselt nii mõnigi lugeja.

Raamatu (või siis erkpunase päeviku) tegevus toimub eelmise kümnendi lõpuaastatel Tartus ehk siis, kui Deivi käis põhikoolis. Päevikut soovitas Deivil pidama hakata üks kasutaja Ana-Mia foorumist. See on ilus ja tabav nimi internetikogukonnale, mis koondab anoreksia ja buliimia all kannatajaid. "Ainsad sõbrannad olid mul Mia ja Ana, kes mu päevast, kellaajast ja konditsioonist sõltumata alati üles leidsid." (lk 221)

Ehkki peategelasele ei saa päris täpset diagnoosi panna, on kindel, et tal esinevad nende söömishäirete sümptomid. Lühidalt kokku võttes: anoreksiat iseloomustab äärmiselt väike kehakaal ja hirm selle suurenemise ees; buliimiat korduvad liigsöömishood, millele järgneb vajadus toidust kiiresti vabaneda. Paljud sümptomid kattuvad ja isegi kogenud spetsialistil võib olla raske patsiendile esmakohtumisel diagnoos panna. Üks haigus võib vahelduda teisega, näiteks on tõenäoline, et kõigepealt anoreksiasse haigestunud patsiendid haigestuvad hiljem buliimiasse.[1] See ilmneb ka statistikast: buliimiasse haigestunute keskmine vanus on kõrgem võrreldes anoreksiasse haigestunutega.[2]

Iga söömishäirega inimese lugu on erinev, aga samuti leidub palju ühist. Söömishäire on psühhiaatriline haigus (ingl mental disorder). Igapäevaelus ei juurelda tihti selle üle, mis on tervis või mis haigus, saati siis veel vaimne tervis, ent Maailma Terviseorganisatsioon defineeris aasta pärast teise maailmasõja lõppu tervist kui täielikku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit, mitte ainult haiguse või nõtruse puudumist.[3] Psühhiaatriline haigus oleks selle definitsiooni järgi seisund, milles vaimne heaolu ei ole täielik. Organism on aga teadagi tervik: terves kehas terve vaim! Suhkruhaigel, kellel haiguse tüsistusena amputeeritakse jalad, võidakse diagnoosida ka depressioon. Tema vaimne heaolu on rikutud, sest füüsilinegi seisund on kahjustunud. Aga ideaalse tervise retsepti kuulub lisaks sotsiaalne komponent. "Aitäh elu eest" räägib tüüpilise loo selle kohta, kuidas sotsiaalse heaolu puudumine kahjustab vaimset tervist.

Kui füüsilist tervist ründab mõni bakter või viirus, siis Deivi vaimset tervist ründab kiuslik klassiõde Siret. Nii nagu inimest ei tee haigeks üksainus bakter, ei tee teda haigeks ka üks õel kommentaar, aga inimeste vaimne immuunsüsteem on eri tugevusega. Mõnel piisab kõigest paarist bakterist või solvangust, et haigus vallanduks, mõni peab kauem vastu, kuid lõpuks hakkab mikroob paljunema, pannes ohvri uskuma, et ta on väheväärtuslik, kole, paks, rumal. Niimoodi haigus välja kujunebki, ka Deivil.

"Aitäh elu eest" tekitab kohati tunde, nagu oleks autor Deivi elu mõnest teadusartiklist või psühhiaatriaõpikust maha viksinud – lausa nii tõetruult kirjeldatakse söömishaigusega võitleja elu. Näiteks meeldib Deivile kanda XL-suuruses pusasid ja musti retuuse. See pidavat ühe psühhiaatriaõppejõu järgi olema Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonna mitteametlik vormiriietus. Ka stiilinõustaja Ženja Fokin on televisioonis oma kurvikamatele klientidele soovitanud osta suuremaid rõivaid, sest nõnda tundub nii endale kui ka teistele, et kandja on riiete jaoks liiga sale, rääkimata sellest, et musta värvi riietus vähendab mõõtmeid visuaalselt.

Samuti vastab tõele, et enamik haigetest on arstitudengi jaoks kadestama ajavalt hästi kursis sellega, mida näljutamine, väljutamine või ülemäärane füüsiline koormus organismiga teeb isegi enne, kui see päriselt juhtub. Söömishäiretega inimesed eitavad enamasti oma haigust või minimeerivad sümptomeid. See ei ole tahtlik käitumine: söömishäire on nagu parim sõber, kes on ohvri jaoks alati olemas, keda ei saa keegi ära võtta ja kes pakub lohutust pärast järjekordset Sireti mõnituste saatel möödunud koolipäeva. Mis mind aga raamatu "Aitäh elu eest" puhul imestama paneb, on see, kuidas Deivi arutleb justkui kõrvalseisjana oma vaimse seisundi üle: "Olin salamisi lootnud, et siis, kui minu keha sama väiksed mõõtmed saavutab, rangluud sama efektselt pluusikaelusest esile kerkivad ja kõht enam rindadest ette ei punnita, olen hoobilt endaga rahul ja mu kohalolu pälvib samasuguseid kadestavaid pilke nagu Siret, kui ta oma nappide seelikute, peaaegu sündsusetult liibuvate pluuside ja catwalk'i modellidele omase kõnnakuga koridoride peal ringi patseeris." (lk 100)

Söömishäired saavad alguse kehatajuhäirest. Kehataju on inimese ettekujutus oma välimusest. Väline ilu on alati inimkonnas suurt rolli mänginud, ent tihti ei kattu inimese arusaam oma kehast sellega, mis on sotsiaalsete standardite järgi ilus. Meditsiinis nimetatakse kehatajuhäireks olukorda, kus ettekujutus iseendast ei vasta tegelikkusele.[4] "Aitäh elu eest" annab sellest väga hea pildi: "Peeglist möödudes jäi mulje, nagu oleksin sattunud vaatama National Geographicu dokumentaalfilmi "Vaala eri". Mu kõht punnitas üle püksivärvli ja lõualott ähvardas iga hetk võimsa tagasituleku teha." (lk 160) Muidugi on paljudel, nii ka Deivil, olnud enne haigust probleeme ülekaaluga. Kaalu vähendamiseks katsetatakse eri dieetidega, aga kui normaalkaal on saavutatud (enamasti ebatervislike meetodite kaudu), ei tunta ennast siiski piisavalt kõhnana – söömishäiretega patsiendid vaataksid justkui AHHAA keskuse laiaks venitavasse kõverpeeglisse. Kehakaalu vähendamine kujuneb omamoodi sõltuvuseks, vajatakse aina suuremaid annuseid: "Tundsin oma aju emotsioonide osakonda tagumas rusikaga vastu lauda ja nõudlikult kuulutamas, et sellest ei piisa – enam mitte. Puusanukkide olemasolu oli taandunud millekski elementaarseks." (lk 100)

Peale eespool nimetatud tunnuste on teoses viiteid veel enesekahjustamisele, paanikahoogudele ja ärevusele: "Mitte ainult valust, vaid ka kartusest, et keegi mu randmetel ilutsevaid täkkeid märgata võib. Pidin oma saladused uuesti peitu viima ja varruka alla käärima, lahtikraabitud haavast alguse saanud soe verenire mööda käsivart alla voolamas." (lk 65–66) Patsientidest 42–75% kannatavad lisaks söömishäirele veel mõne psühhiaatrilise haiguse all. Seda nimetatakse komorbiidsuseks. Kõige sagedamini esineb anorexia nervosa patsientidel generaliseerunud ärevushäiret, sotsiaalfoobiat ja obsessiiv-kompulsiivset häiret; bulimia nervosa patsientidel aga sotsiaalfoobiat, generaliseerunud ärevushäiret ja paanikahäiret.[5]

Murdes käeluu, lastakse ortopeedil ühendada lahtised luuotsad. Seejärel tuleb kannatlikult oodata, kuni need tagasi kokku kasvavad. Millise kirurgi poole pöörduda aga siis, kui katki on vaim? Kahjuks ei saa lugeja teada, kuidas Deivi haigusest jagu sai. Mainitakse ainult psühhiaatriakliinikut ja korduvaid tagasilööke. Nii nagu luud kasvavad kokku aeglaselt, võtab ka vaimul taastumine väga palju aega. Kipsi ei tohi liiga varakult ära võtta! Kärsitu laps peab ootama, enne kui saab tagasi batuudile hüppama minna, ning kannatlikkus on ka söömishäiretega patsiendi ja teiste psühhiaatriliste haigete kõige suurem eeldus haigusest väljatulemiseks.

Söömishäiretega patsientide prognoos ei ole eriti roosiline. Anoreksia kohta öeldakse isegi, et see on kõige surmavam psühhiaatriline tõbi (5% patsientidest sureb varakult) ja täielikult sellest ei paranetagi, st kahel kolmandikul patsientidest säilib ebatervislik kinnisidee toidu ja kaalu suhtes, ning 40% anorektikutest haigestuvad buliimiasse.[6] On leitud, et madal enesehinnang, suur kehamassiindeks lapseeas ja kaasnevad isiksusehäired raskendavad haigusest paranemist.[7] Ka Deivi kohta saab sama öelda, ent seejuures elab ta 22-aastaselt vanematest eraldi, käib tööl ja näib olevat tervenenud. Raamatus mainitakse olevikutasandil söömist aga vähe ja lugeja ei saagi olla kindel, kas Deivi sai haigusest täielikult jagu – kuid ta jäi siiski ellu. "Aitähi elu eest" teebki huvitavaks see, et autor näitab just nimelt kaugemas perspektiivis, milline mõju võiks psühhiaatrilisel haigusel noore inimese tulevikule olla.

Just pere, sõprade või haridusasutuse toest jääb söömishäiretega patsientidel vajaka. Ilmselt ei vasta ükski hästi kirjutatud romaan kõikidele lugeja küsimustele ja jätab veidi ruumi fantaasiale, kuid siiski oleksin ma tahtnud rohkem teada Deivi perekonna kohta. Ühest küljest on peategelasel hoolitsev õde Rahel, kes teda uute armide pärast noomib, teisalt on Rahel valmis õe jaoks puudumistõendeid võltsima, süvendades seda kaevu, kuhu õde vaikselt upub. "Ka Rahel ei jaksanud enam mu üle järelevalvet teostada ega isegi mu käekäiguga kursis olla." (lk 190) On üpriski tavaline, et lähedased kas ei tunnista või ei mõista söömishäirete käes vaevleva pereliikme probleemi ja seetõttu abi hilineb, ent Kristi Rebasel jääb selgitamata see, miks Deivi õde ikkagi midagi ette ei võtnud. Võib-olla tahtis autor meelega õnnelikku lõppu ootavat lugejat kiusata, võib-olla mitte, aga kindlasti kirjeldab ta olukorda realistlikult: pered või sõbrad ei saa tihtilugu olukorra tõsidusest aru – või isegi kui saavad, ei osata haiget kahjuks aidata. Sellest, kui tähtis on lähedaste tugi, kirjutab aga Tartu tüdruk Eliis Grigor hiljuti ilmunud ja tõsielusündmustel põhinevas raamatus "Teibitud suu". Kui "Aitäh elu eest" keskendub pigem söömishäirete väljakujunemisele, siis "Teibitud suu" annab üpris detailse ülevaate söömishäirete ravist just Eesti haiglatingimustes ja sellest, millist rolli mängivad perekonnaliikmed haigusest paranemisel.

Kõige lihtsam (või äkki just kõige raskem?), kuid kindlasti kõige vajalikum viis, kuidas inimest aidata, on teda märgata. Statistiliselt tunneb inimene, kes teab vähemalt sadat inimest, kindlasti kedagi, kellel on söömishäire. Järgmise sammuna võiks rääkida avameelselt – kui haiget märgataksegi, siis temaga rääkimiseni jõutakse paraku harva. Selles võiks ju süüdistada eestlaste introvertsust, ent sarnased mured on iseloomulikud kogu lääne ühiskonnale.[8] Kui sageli ja usinasti saadetakse lähedasi arsti juurde: "Vanaema, ma arvan, et sa peaksid oma puusa ikka ortopeedile näitama"? Aga kui tihti öeldakse sõbrale: "Deivi, ma arvan, et sa peaksid näljutamisega psühhiaatri vastuvõtule minema"? Viimane ettepanek võib tunduda ootamatu ja pealetükkiv, samas ei erine see esimesest lausest just kuigi palju. Pigem ongi koer maetud mitte niivõrd patsiendi pähe, vaid hoopis ühiskonda. Ühiskonnaliikmete – ja eriti oma lähedaste – vaimse tervise eest tuleks vastutus võtta täpselt samamoodi, nagu ei sõideta punase tulega üle tee või soovitatakse sõbral külma tuulega müts pähe panna.



[1] Janet Treasure, Angélica M. Claudino, Nancy Zucker. "Eating disorders" – The Lancet, Volume 375, Issue 9714, 2010, lk 583–593 (http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0140673609617487).
[2] Samas.
[3] Vt http://www.who.int/about/mission/en.
[4] Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Body_image.
[5] Janet Treasure, Angélica M. Claudino, Nancy Zucker. "Eating disorders" – The Lancet, Volume 375, Issue 9714, 2010, lk 583–593 (http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0140673609617487).
[6] Anu Järv, Meeri Pennar, Kirsti Akkermann. "Söömishäirete diagnostika ja ravi (engine.koduleht.net/templates/psy/files/mdl.../soomishairete_diagnostika_ja_ravi.pdf).
[7] Janet Treasure, Angélica M. Claudino, Nancy Zucker. "Eating disorders" – The Lancet, Volume 375, Issue 9714, 2010, lk 583–593 (http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0140673609617487).
[8] Samas.

Artikkel pärineb Värskest Rõhust.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: