Arvustus. Bürokraatlik mõrvalugu
Uus raamat
Donna Leon
"Tulusad tutvused"
Inglise keelest Triin Aimla-Laid
Pegasus
268 lk.
Kirume siin kõik aegajalt bürokraatiat, ametnike ükskõiksust ja ei tea mida.
Näiteks ühe mehega juhtus selline lugu.
See ei olnud mina, ausalt!
Ostis krundi talvisel aal. Kevadel pistsid nina välja rõõmsad Sosnovski karuputke võrsed. Läks tüüp kurtma. Vastati, et oma asi, hävita ära. Tema, et ei oska ju ega tea, pidavat olema nottimisele kuuluv võõrliik, riigi menetluses ja mis siis saab, kui see minu krundilt levima hakkab?
Vastati: siis teeme teile kui levitajale trahvi!
Milline lugu on ikkagi täielik manna selle kõrval, mis Itaalias tehakse.
Kujutlege end keskealiseks kriminaalkomissariks, kes rahulikult laupäeval diivanil lesib ja Xenophoni loeb.
Käib kell ja keegi sinjoor tahaks nagu üles tulla, katastriametist.
Oeh, mõtleb komissar, aga eks Xenophon ole 2400 aastat lugemist oodanud, võib veel natuke.
Tuleb viks ja viisakas noor ametnik ja vaimuka vestluse käigus selgub – komissari kodu ei ole olemas. Selle ülemise korruse kohta Veneetsia majas ei ole Itaalia riigil ühtegi paberit. Kui härra õigusteadlasel ei ole endal tõestust, et see on ka paberil olemas, võidakse maha lõhkuda. Head päeva.
Mina siin konspekteerin, aga see on ruigavalt lõbusalt kirja pandud. Bürokraatlikus keeles saab sihukest kildu visata, tuleb välja. Ogarad seadused – näpi uulitsa peal väljapandud puuvilja ja poodnik saab trahvi, loomulikult nende koletu arv, teadmatus ja vääramatus. Tuleb kaela, õgib ära.
Kahetsuslikult saab see bürokraatlik koomusk umbes 50. leheküljel otsa. Õieti lahjeneb, kui eelmainitud ametnik on kuskilt tellingutelt alla kukkunud ja väheke nagu surnud või nii. Algab enamvähem tavaline mõrvalugu... ei, siiski mitte. Itaalia ju. Veel hullem, Veneetsia. Mis ei peagi vist ennast Itaaliaks. Nii vähe, kui sellest teatakse, täiesti põrunud koht. Mitte gondlite pärast. Nende vabariigi ülesehituse kõrval on meie valimissüsteem selge nagu värsked prillid.
Edasi läheb asi aina mõnusamalt järjest keerulisemaks, nõudmata ometi kordagi kaks korda üle lugemist. Donna Leon kirjutab puruhästi ja Triin Aimla-Laid tõlgib maruhästi, et jutt jookseb klõbinal nagu kudumisvardad. Teadmata kudumisest õhkagi, see raamat ongi justkui ühe vaiba tekitamine. Mustreid ja pilte tuleb ja tuleb.
Eks keskaegu ju vaipadesse neid lugusid kootigi. Ma hakkan kohe terminitega eksima, aga üks lõim on see bürokraatia, mis läbivalt oma rõõmsalt innukat nägu näitab. Siis on arusaam, et kui riik sulle selga tuleb, ära mõtlegi asju ametlikult ajada. See Piemonte matsiriik ju ei tea midagi, õige veneetslane ajab asju omal kombel. Ikka tutvused, tutvused, misjuures karmimalt kui nõukaajal, mis sõna "tutvus" kurikuulsaks tegi. Siin ei mängi ainult, mis kohal keegi on, kes kellega sugulane, vaid ka see, kas 700 aastat tagasi oldi gvelfide või gibelliinide poolel. Seisused. Kes on krahv, kes vürst – juba koletu vahe. Muidugi ja alati raha, aga ka selle päritolu. Mõnusalt keeruline, aga mõnusalt peadpööritavalt keeruline.
Keskaeg elab. Või renessanss, kui soovite. Kuigi tegelased kannavad ülikondi, viimase peal, mõistagi – Vello Salo on öelnud, et itaallase põhimure on hästi riietuda, mille nimel ta on nõus kasvõi vähem sööma – on nad oma olemuselt ikka kunagised sinjoorid, kes möödaminnes kas raha, au või armastuse nimel annavad altkäemaksu, torkavad stilette, mürgitavad ega kahetse hetkekski.
Julm ja peen maailm. Un mondo splendio, raffinato e crudele, tõlkis hea Oudekki Loone minu niutsuval palvel selle itaalia keelde.
Millega võrreldes me oleme ikka poisikesed. Pole meil siin mingit korruptsiooni, bürokraatiat ega miskit huvitavat. Too eelmainitud karuputke lugu lahenes kah nii, et tuli vaid keskvalitsusse pöörduda ja taimehävitajad olid ülejärgmine päev kohal. Itaalias pidanuks kõigepealt vist koostama nimekirja inimestest, kes on sulle teene võlgu ja ei tea läbi mitme niidi asju ajama.
Hästi tore on, et itaaliakeelsed terminid on pandud kursiivi ja lehekülje all ära tõlgitud. Annab erilise kõla, kui taipad lugeda nii, nagu teksti kuulaks. Kuigi saad aru, et ega see ole itaalia keele kõla, vaid enda ettekujutus itaalia keele kõlast. Mis omakorda pärineb kapten Vrungeli seikluste multifilmist, kui keegi mäletab üht sealset laulu.
Ah, mis ma kiidan. Ma olen vaimustuses. Eriti veel sellest, et autor on keelanud oma teoseid itaalia keelde tõlkida!
Toimetaja: Valner Valme