Näitus saab alguse 1920ndate aastate elutoast. Tolleaegne mööbel valmistati valdavalt väikestes töökodades tellimustööna. Materjaliks oli kvaliteetne tislerikilp, mis pidas vastu terveid põlvkondi.

"Kindlasti oli moodne mööbel selline, mis oli lihtne, sile, hästi puhastatav, kindlasti mitte historitrsistlik ja mõisaaegadest pärinev, vaid kaasaegne, kerge," iseloomustas saja aasta taguse Eesti kodu mööblit näituse kuraator Triin Ojari.

1960ndad aastad olid murrangulised nii poliitikas kui ka kodukujunduses. Pärast Stalini aja lõppu püüti ajaga kaasas käia. Valmisid esimesed tüüpprojekti järgi ehitatud kortermajad Mustamäel ning mööblitootmine läks massidesse. Sarnaselt praegusele ajale oli ka siis suureks eeskujuks Skandinaavia disain.

"Kui 40ndatel ja 50ndatel veel püüti seda eelmise Eesti aja hõngu hoida, siis 60ndatel oli modernism uue modernse elu algus siin Eestis. Ilmusid need tikkjalakesed, kuna korterid olid väikesed ja tahtsid kerget sisustust, siis see oli väga aktuaalne. Need 60ndate aastate heledad naturaaltammespooniga viimistletud asjad on veel tislerikilbist valmistatud, see tähendab seda, et need on restaureerimist väärt," iseloomustas poole sajandi tagust mööblit näituse idee autor, teine kuraator Mari Kurismaa.

Masstootmisega tuli kasutusele odav saepuruplaat. See aga ei tähendanud, et Eestis olnuks mööblit laialt saada.

"Töökohtades jagati erilubasid, et neid saaks osta - see oli täiesti teine keskkond ja võimalused, mis tänapäeval on, kus keegi ei kujutaks ette, et tal on vaja eriluba, et osta auto või kapp," selgitas Ojari.

Ajarännaku lõpus saab ülevaate erinevatest mööblitootmismaterjalidest ja nende omadustest.