Miniloengute videosari jätkub terve aasta kord kuus. Kui esimene loeng rääkis Tammsaare ja Gailiti klapist, teine peegeldas, mida Tammsaare arvas Dostojevskist, kolmas rääkis Tammsaare (mitte)sarnasustest Lutsuga, neljas uuris Tammsaare ja Goethe seoseid ning viies Tammsaare ja Tuglase kardinaalseid erinevusi, siis kuues toob välja selle, kuivõrd Hamsun Tammsaaret viimase enda loomingus inspireeris.

Knut Hamsun on Eesti kirjandusele 20. sajandi alguses mõõtmatult palju mõju avaldanud. Võib isegi rääkida teatud Hamsuni kultusest Eesti kirjanduses tol ajal, ning ka Tammsaare ei jäänud sellest kultusest tol ajal omamoodi puutumata. 1918. aastal tõlkis ta Päevalehe joonealuses ära näiteks Hamsuni "Unistaja", kümme aastat hiljem aga Hamsuni romaani "Victoria".

Tammsaaret ja Hamsunit võrdlema hakates võib kõigepealt esile tuua selle, et mõlemad autorid on olnud omamoodi rahvuskangelased. Hamsun seisis Esimese maailmasõja eel väga tugevalt Norra iseseisvuse eest, Tammsaarele püstitati aga juba eluajal monument, mis oligi esimene elavale inimesele püsitatud monument. Mõlemad kirjanikud pidasid oma rahvust ja kultuuri väga oluliseks.

Hamsuni kohta on öeldud, et tema loomingu võiks lihtsalt kokku võtta sõnadega "Eesti muld ja Eesti süda – kes neid jõuaks lahuta", muidugi sõna "Eesti" tuleks asendada sõnaga "Norra".'

Tammsaare puhul omakorda võiks öelda, et tema "Tõe ja õiguse" esimese ja viienda osa võiks hästi kokku võtta Knut Hamsuni romaan pealkirjaga "Maa õnnistus".

Tõenäoliselt ongi see talupojakultuuri olulisus põhjus, miks Hamsun ka Eesti kultuuris tol ajal niivõrd populaarne oli. Inimese sõltuvus loodusest, võitlus maaga, iha seda valitseda, armastuse paine. Need on märksõnad, mis korduvad mõlema autori loomingus ikka ja jälle.

Samuti on mõlema autori tegelastele omane teatud nihe reaalsustajus. Sageli on nad eluvõõrad unistajad, kes ei taju, milline on reaalsus tegelikult, või loodavad seda reaalsust iseenda järgi kohandada.

Tammsaare Knut Hamsuni austus tõi talle ka kibedaid hetki. Kui ilmus romaan "Kõrboja peremees", süüdistas Albert Kivikas Tammsaaret avalikult plagiaadis. Ta loetles erinevaid kokkupuutepunkte Hamsuni Paani ja Tammsaare Kõrboja peremehe vahel, ning peategelaste Katku-Villu ja Thomas Glahni vahel.

Tuleb aga möönda, et Albert Kivikas tõenäoliselt ei tajunud Tammsaare kirjanduslikku mängu. Nimelt võime öelda, et me leiame Tammsaare loomingust päris palju viiteid Hamsunile, kuid põhimõtteliselt on ta võtnud Hamsuni omale otseseks algaineks ning rakendanud seejärel samad ideed või motiivid oma struktuurilt ja eetilis-filosoofiliste küsimuste poolest keerukamate teoste teenistusse.