Arvustus. Kadedust tekitav Bizarre
Uus plaat
Bizarre
"Necro" (Seksound)
8/10
Juba 20 aastat tagasi laiali läinud Bizarre'i kolmas, vinüülil ilmunud kauamängiv "Necro" on eelkõige märk albumi kokku pannud ja välja andnud Seksoundi tänuväärsest järjekindlusest, millega plaadifirma avardab ning selgitab kodumaise dreampop'i skeene kujunemist. Seksound ajab oma asja, vaatamata sellele, kas ja kui palju see meie õhukesel muusikaturul sisse toob.
1990ndatel Tartus tegutsenud Bizarre ajas samuti oma asja, püüdes avastada ja laiendada talle eeskujuks olnud stiile. "Necro" koosneb varem mitmete kogumike peal ilmunud ja ka seni ilmumata materjalist, aga kõlab oma eklektilisusele vaatamata kenasti kokku. Siin on õhulist ja sulnist dreampop'i ("Waters"), tantsulisi jungle'i ning d'n'b sugemetega palu ("Any Day", "Barcode Warrior"), hitipotentsiaaliga romantikat ja kummitavate teemadega poplugusid ("Rentboy", "Super Latex Baby"), funkivaid rütme ("International Love Affair", "Leatherette") ning südasuviseid helipolaroide ("Never Ever", "Lazy Sun"). Ühendav joon on teatud muretus ja kergus, sujuv mäng stiilide ning rütmiliste ja meloodiliste lahendustega.
"Necro" variatiivsus ja kõlaline ühtsus teevad mõnes mõttes kadedaks, samasugust haaret on raske teiste kodumaiste dreampop'i artistide juures välja tuua. See osutab ühest küljest sellele, kui vajalik on siinse popmuusika underground'i lähiajaloo salvestiste uuesti välja andmine, teisalt jääb üle vaid fantaseerida, mis oleks Bizarre'ist saanud siis, kui nad poleks laiali läinud või kui neil oleks avanenud võimalus esineda koos Slowdive'i, Pizzicato Five'i või My Bloody Valentine'iga. Bizarre'i märgilisus ongi selles, et nad tähistavad teatud murdepunkti siinse popmuusika arengus – kui eelnevalt jõudsid muu maailma stiilid ja muusikalised liikumised Eestisse 10–20-aastase viibega, siis Bizarre oli ajakohane, tegeldes samade muusikaliste probleemidega nagu ta kaasaegsed mujal. "Necro" on siinkohal hea näide.
Toimetaja: Merit Maarits