Arvustus. Kui vastuseta sõnum on elu mõõt ({{commentsTotal}})

Florence Welch 2015. aasta Coachellal.
Florence Welch 2015. aasta Coachellal. Autor/allikas: AP/SCANPIX

Uus plaat

Florence and the Machine

"High as Hope" (Virgin EMI / Republic)

8/10

Ma ei armasta liiga pateetiliste võrdluste rohket kasutamist, näiteks seda, kui Põhjamaade Veneetsiaks nimetatakse kümneid selliseid metropole nagu Arendal, Bydgoszcz, Haapsalu, Skipton ja Svolvær. Või kui Mustlat nimetatakse Viljandimaa Võõpsuks.

Florence and the Machine'i kandvat jõudu Florence Welchi on lõputult võrreldud Kate Bushiga, aga ka näiteks Annie Lennoxi, Goldfrappi või Björkiga. Enamasti tuuakse samasuguseid võrdlusi nende naislauljate puhul, kellel on vähegi häält või iseloomu ja kes ei vaja pidevalt autotune´i abi. Florence Welch on üks väheseid, kelle puhul see võrdlus ka kannab, sest tema pop-metsosoprani vibraato-hääl tõuseb tõepoolest esile.

Florence and The Machine sai kuulsaks oma kahe esimese plaadiga "Lungs" (2009) ning "Ceremonials" (2011). Kaubamärgiks sai kokku segada kolm komponenti: indie, keelpillid ja Florence Welchi hääl. Esimesed kaks plaati olid väga edukad ja jõudsid paljudes küsitlustes aasta parimate plaatide edetabelitesse. Tõrvatilgaks said ehk vaid märkused, et mõnede lugude lisamine "Söö, palveta, armasta" ning "Videviku" heliribadele olid ilmne maitsevääratus.

Esimesed kaks plaati olid aga tehtud nii kõva hooga, et ühtlasi olid Florence Welchi närvid pärast seda läbi ja tal tekkisid probleemid nii alkoholi kui ka kangema kraamiga. Väljendati juba muret, et loodetavasti ei saa noorelt surnud muusikute 27-klubi järjekordse liikme võrra rikkamaks. Plaadifirma lubas aja maha võtta ning pärast pausi ilmus 2015. aastal "How Big, How Blue, How Beautiful", kus oli varasemast kahest plaadist rohkem naturaalpille ja veidi vähem elektroonikat. Plaati reklaamiti väga isiklikuna ja selle valmimisel olevat nõu andnud Welchi hea sõbranna Taylor Swift. Aga "isiklikkus" on väga suhteline mõiste, kui plaadi produktsiooniga on seotud umbes sada inimest.

Äsja ilmunud "High as Hope" on samuti välja reklaamitud väga isikliku plaadina, aga seekord on erinevus eelmiste plaatidega palju suurem. Varasemal kolmel plaadil on peale Isabella Summersi (Florence'i noorema õe endine lapsehoidja) iga kord olnud produtsent Paul Epworth, kes on tegelenud palju näiteks Maximo Parki, London Grammari ja Goldfrappi lugudega. Uue plaadi peamine produtsent on ameeriklane Emile Haynie, kes varem tegelenud näiteks Lana Del Rey, Oh Landi ja Julia Holteriga. Tulemuseks on plaat, mis erineb senistest, varasema Florence and The Machine'i austajatele on siin kõige tuttavama kõlaga lood ehk "Hunger" või "Patricia".

Florence and the Machine on alati silma paistnud suure hulga pillide kasutamise poolest. Nii on esimesel kahel ja ka uuel plaadil tihti kuulda harfi, aga ka 70ndate kõla taotlevat mellotroni. Keelpille on seekord varasemate plaatidega võrreldes pisut vähem. Rütmitrummid, plaksutamine, nipsutamine, rõhutuste vaheldumine – see kõik kaldub tavalisest raadiopopist juba rohkem souli ja art pop'i poole. Enamik plaadi lugusid ongi souliliku kõlaga ja varasemast rohkem on rõhk Florence Welchi häälel.

Mida siis tähendab antud plaadi puhul paljukasutatud väljend "isiklik"? Kui Janelle Monae' ja Beyonce' ning Jay-Z uutel plaatidel on see isiklik aspekt peaaegu et uhkustav lugu sellest, kuidas kehvadest oludest tulnuna saadi rikkaks ja kuulsaks, siis Florence Welchi puhul on läbiv teema peamiselt tema enda alatine üksindus ja hingeline tühjus. Siin on ka meenutusi enesetapu teinud vaimsete probleemidega vanaemast, õele mõeldud vabandusi oma halva käitumise eest lapsepõlves ja kahetsust varasema ohtrapoolse elupõletamise pärast (I'd already had a sip, so I'd reasoned I was drunk enough to deal with it/ Don't touch the sleeping pills, they mess with my head), kuid eelkõige on teemad üksindus ja lootustega mängimine. Florence Welch teeb seda usutavalt ja loogiliselt.

Suunamuutustega on alati see probleem, et sellega võib kaotada vanu fänne, kes tahavad pidevalt saada midagi samasugust. Ma ei ole kindel, kas see on Florence and the Machine'i parim plaat, kuid siin on areng muusikaliselt tuntav ja see on kindlasti hea märk, et mitte uppuda lõpuks Coldplay´le omase viiuliroki hõredusse.

Laulus "Big God" kirjeldab Florence Welch üksindust ja pettumust vastuseta jäänud sõnumi pärast. Laul on ju kena, aga pani mõtlema, kas kannatuste määr annab plaadile ka rohkem usutavust? Kas Bowie surmaeelset "Blackstari" saab võrrelda vastuseta jäänud sõnumiga? Aga kui võtta võrdluseks Arcade Fire'i album "Funeral", Eric Claptoni "Tears in Heaven" või Nick Cave'i surnud pojale pühendatud "Skeleton Tree"? Mõte on natuke häiriv, aga ilmselt ei ole erinevatele kannatustele hinnakirja kehtestamine kuigi mõistlik. Aga ma loodan, et see sõnum saab siis ka kunagi oma oodatud vastuse.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: