Kaur Riismaa. Kirjanik olgu korraga marjuline ja seeneline ({{commentsTotal}})

Kaur Riismaa: „Õnnelikel inimestel on hulk kaaslasi, keda kõrvaltvaataja silm ei näe.“
Kaur Riismaa: „Õnnelikel inimestel on hulk kaaslasi, keda kõrvaltvaataja silm ei näe.“ Autor/allikas: Johanna-Mai Riismaa

Tõeline taipamine,
arusaamine tuleb alati
kogemata, kogemata nagu
"midagi läbi elamata",
"juurdlemata", ja kogemata nagu
"hopsti".

Lugesite äsja Kaur Riismaa uue luulekogu "Kogemata" esimesi ridu. Allpool on lugeda ka kirjaniku mõtted seitsme pärimise asjus.

"Kogemata" on su kümnes trükis ilmunud raamat ning kui arvesse võtta ka interaktiivne "Tarabella", siis üheteistkümnes. Palju õnne! Mis on sulle õnn?

Käisin täna varahommikul niitmas. Kella viie ajal hakkab päike metsa tagant tasapisi kõrgemale kerkima, sääski ei ole, üksikud kuked kirevad siin- ja sealpool padrikut, nädalavahetuseks grüünesse sõitnud külatäis rahvast magab veel. Juurdlesin, et mis selles olukorras mind õnnelikuks teeb? Kuna trimmeri pinisemist ma ei salli (sääskedest on küll), siis niidan vikatiga, nõnda ei seisne õnn naabritele närvidele käimises.

Vist on asi pigem kaaslastes. Õnnelikel inimestel on hulk kaaslasi, keda kõrvaltvaataja silm ei näe: need kaaslased elavad tema peas, kuid neil on nimed, välimus, suhtumised. Niitja seisukohalt võiks üks kaaslasi olla näiteks Konstantin Levin. Mulle näib tähelepanuväärne, et mingil hetkel Levin "oli kaotanud igasuguse ajatunde ja ei teadnud üldse, kas on hilja või vara", ja enam ei häirinud teda teiste niitjate visadus, enese nõrkus ja saamatus.

Seda pean ma õnnelikkuse all silmas: kaotada kellegagi koos ajatunne ja sellega kaasnevad ruumilised hierarhiad. Kahtlen, kas muru-roomba selliseid õnnehetki pakkuda suudab: ta on lihtsalt efektiivne, ta pole loovalt kasutu.

"Kogemata" on hämmastavalt terviklik ja settinud kogumik. Kuidas see sündis, ilmselt mitte päris hops­ti? Juba kaanel on katedraal. Samamoodi nagu nõuab täpset ja süvenenud komponeerimist pühakoda või koraal, sünnib ju ka sõnakunst. Jumalikust puudutusest üksi ei piisa.

Ma pean luksuseks seedimist, seedumist. Kui sa ennist küsisid õnnelikkuse kohta, siis õnn on ka omada arvamust, kuid mitte poolenisti pealesunnitud, omaks võetud sundi asjade kohta midagi kohemaid avalikult arvata, seeläbi toppida ennast prokrusteslikku ruumilisse hierarhiasse. Ainult siis saab äratundmine tulla hopsti, pärast inkubatsiooni, võib-olla aastatepikkust seedimist. See "hopsti" pole seal luuletuses niisama nalja pärast, vaid nähtagu silmi taga Cavalcantit Firenze härraste ees – mitte eest – üle haua hüppamas.

"Kogemata" oli algselt väga raskepärane raamat, sunnitult kerge: kalambuurid vohasid nagu kassitapp mõttelagedusse surnud keele raipe ümber. Selle aasta alguses oli ta juba enam-vähem kujundatud, kui korraga ühel hommikul Lissabonis istusin laua taha ja kirjutasin esimese uue teksti – või viimase vana teksti, kuidas võtta – pealkirjaga "Bullet Cluster", mis on raamatus veidi teise pealkirja saanud. Need olid sundimatud hommikused viivud Lissabonis ja Madridis, mis vastata, meeleheitlikult sedastada püüdvad tekstid kõrvale jätsid ning küsivad tekstid raamatusse asemele panid.

Samal ajal tegelesin kujundusega, hakkasin aimama Illustratori ja inDesigni psühholoogiat, enam ei kasutanud menüüd, vaid klaviatuurile vaatamata otseteid. Keerulised programmid muutusid kergeks (!). Kuigi Google'i värvide kasutamine oli algusest peale kontseptsiooni osa, siis n-ö järjehoidjad tekkisid just sel perioodil. Samuti mõte, et trükkplaati kaanel ei tohiks stiliseerida, vaid jätta talle alles trükkplaadi rangus, funktsioonide konkreetsus. "Ranguse funktsionaalne kergus" iseloomustab mu meelest hästi gooti stiilis katedraali.

Loen vahel ikka su esimest luulekogu "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd" ja imestan: missugune debüüt! Mis pilguga sa seda ise seitse aastat hiljem vaatad? Luuletuse "1996102" vaimus: kas sa üldse tahaksid, et seitsme aasta taguse Kauri ja praeguse Kauri pilgud kohtuvad?

Iga raamat on mingisuguse antuse korrastamine, kokkuvõte mõnest perioodist elus. Kui kohtuksin tolle Kauriga, kohtuksid isegi meie pilgud, on mul tunne, et minu praegune antus annulleeriks toonase Kauri vajaduse kirjutada. Võib-olla läheks isegi hirmsamini: toonane Kaur püüaks kirjutada luulekogu "Kogemata", kukuks läbi ning selles õuduses loobuks kirjutamisest. Kui kohtuksid minu ja tolle Kauri pilgud, võiks kaduda ka sinu küsimus pilkude kohtumise kohta, sest Sirbil pole mingit põhjust Kaurist kui kirjanikust kirjutada. Võib-olla pöörduks minu poole hoopis ajakiri Astrology Today: "Kirjeldage palun seda astraalsähvatust oma toas, seda hetke, mil mõistsite, et pühendate oma elu Veenuse-Uraani sekstiilide uurimisele."

Tüürid kraameldusagentuuri Vihmakass ja Kakerdaja, mille tegevus­ala on "mõtete korrastamine, arendus ja seade". Sellest veerandi moodustab kirjastamine, mida oled nimetanud ka oma hobiks. Millest koosneb ülejäänud kolmveerand? Oletan, et mõtete korrastajal ja arendajal tööpuudust karta ei ole.

Enamiku Vihmakassi tööst moodustab praegu näituste loomine. Äsja toimetasin ja mõnevõrra aitasin koostada Linnamuuseumi näituse "Sada aastat argipäeva" tekste; juunis avame näituse Tallinna veevarustuse ajaloost Kiek in de Kökis. Samuti oleme loonud Numu Nutimuuseumi ja sinna hulga muuseumimänge ning audioraamatuid, praegu veel ainult mu enese "Tarabella" ning "Kogemata" audiovariant. Näiteks vabaõhumuuseumis, Adamson-Ericu muuseumis või sõjamuuseumis saavad pere lühemad ja pikemad mängides targemaks. Aja jooksul on peaaegu meie motoks kujunenud "inimene õpib kõige etemini siis, kui ta ise ei tea, et ta õpib" tagurpidi tööle hakanud: kirjanikule on koostöö ajaloolastega hindamatu allikaallikas.

Üsna otseses mõttes tegeleb Vihma­kass ja Kakerdaja nutikate seadmete nutikuse demonstreerimisega. Mul on füüsiliselt valus, kui keegi ütleb, et tema nutiseadmeid ei kasuta, kuna nuputelefon töötab sama hästi, ja üldse on kogu nutiplutit liiga palju. Töötab küll, ja ehk ongi palju, kuid tehnoloogia pole aprioorselt kunagi süüdi, vastupidi, tehnoloogia on alati kasutaja nägu. Kui keegi on veendunud, et nutitelefonid toodavad kassipiltide ja porno abil vaimuvaesust, siis on probleem kasutajas – ta pole endale selgeks teinud, mis on võimalik. Vaevalt keegi teataks, et tema raamatukogu ei kasuta, ja üldse on raamatukogusid liiga palju, kuna seal hoitakse muu hulgas "Videviku" sarja raamatuid.

"Kogemata" kirjutamise ajal oli mul õnnis võimalus väga argiselt rongis linna sõites küsida MITis õppiva tuttava matemaatiku käest abi Gödeli teoreemide mõistmisel; üks luuletuse "Microsoft Hololens" kirjutamise impulsse olid Marianne Talboti loengud ja laiemalt "Mary probleem"; Quentin Meillassoux' "Pärast lõplikkust" oli mu Lissaboni-õhtute saatjaks ning Meillassoux' loeng New Yorgis 2012. aastal aitas raamatut mõista. Meelis Friedenthal on öelnud: "Tänapäeval on asjad veelgi kaugemale läinud ja internet on asukoha ja kõige laiemas mõttes keskkonna füüsilise tähtsuse peaaegu täiesti tagaplaanile surunud."1 Ta räägib nn Vana-Euroopa ülikoolidest ja Põhja-Euroopast kui ääremaast kunagise Rooma impeeriumi piiride taga. Saab olla ainult õnnelik, et sarnaselt "Kogemata" tulnukatega, kes ei pea kusagil viibimiseks kohal olema, võin istuda näiteks Talboti loengus selleks Inglismaal elamata, omas kodus, võrkkiiges või rongis muuseumisse tööle sõites.

Ehk on aga interneti probleem tema äärmises funktsionaalsuses. Kui ma lugesin su artiklit "Popi ja Huhuu eelkäija eesti kirjanduses", hakkas mind kohe huvitama sissejuhatuses mainitud "teise järgu flaami maalikunstnik", keda Tuglas Louvre'is näinud oli. Guugeldades leidsin hulga singerie'sid ja Frans Snydersi ahvidega natüürmordid mõne minutiga, enne veel kui Snydersi nimeni su artiklis jõudsin, ent selline info otsimine ja leidmine on nagu marjulkäimine. Sa ei mäleta konteksti, üks mari ei eristu teisest, aga seenelkäigu järel – traditsiooniliselt arhiive kammides – mäletad täpselt seda suurt kuuske, kelle kõrvalt oma kivipuraviku leidsid.

Kirjanik olgu korraga nii marjuline kui ka seeneline. Ta ei pea Hamburgi kodanlasemaja kirjeldamiseks teadma täpset katuse kaldenurka ja selle kujunemislugu, piisab, kui fakti kärmelt üles leiab ega lõhu kirjutamise rütmi. Samal ajal ei saa ta läbi kontekstita ja peab pähe taguma lugematu hulga fakte. Kirjanikul pole tolku teadmisest, et küll guugeldades kõik üles leiab, tal on kasu ainult sellest, mis on mälus aktiivselt olemas ja mida tema aju mängulises inkubatsioonis hoiab.

Õpetasid hiljuti Müürilehes väikese burksi valmistamist.2 Palun anna retsept, millest võiks koosneda väike vaimne burks, puder või smuuti.

Koolis omandatud teadmised tuleb asetada mingisugusesse konteksti, ja see kontekst on parimal juhul sinu enda kultuuriruum. Kooliharidusest – ka kogu inimkultuuri peitvast internetist – on vähe kasu, kui seda ei mõtestata maailmajao, kultuuri kontekstis. Meeldib see kultuuriruum või mitte, ta on ikkagi sinu oma.

Nii nagu tuleb minna ja vaadata oma silmaga Newtoni õunapuud, tuleb ka Ketsemane aia oliivipuude all nuusutada traditsiooni hõngu. Kuigi õunapuu on vähemalt korra tormis ümber kukkunud ja nood oliivipuud pole näinud Jeesust – need on istutatud millalgi XII sajandil –, tuleb endalt küsida, miks on nad olulised, miks istutati õunapuu ümber või miks – nagu ma isegi kümme aastat tagasi – kujutleme esimese rutuga, et need oliivid on Jeesust ja tema jüngreid näinud, isegi kui me pole kristlased.

Mida aasta edasi, seda enam näib mulle, et vaevalt mõne rea kirjutaksin, kui ma poleks noore mehena jala ja pöidlaküüdiga käinud Veneetsias ja Lübeckis, Woolsthorpe'is või Ketsemanes. Õpikuist me saame teadmised, nagu me näeme kataloogis maali reprot, ta on teadmise kujutis, mitte teadmine ise. Paksu värvitekstuuriga impressionistlik maal on aga ühelt küljelt vaadates veidi teistsugune kui vastasküljelt, paksud värvid muudavad pildi kolmemõõtmeliseks. Portreteeritu ilme muutub, kui, pilk maalil, tema eest läbi kõndida, ning seda pole kataloogi lehitsedes võimalik aduda.

Niisamuti tuleb jalutada Euroopa kui maali ees, või sees, kõndida temal paljasjalgselt edasi ja tagasi, ainult sellisel juhul on õigustatud kriitika, et inglise keel tuleb uksest ning aknast ja hävitab … aga mille siis? Jaanipäeva ja Võnnu lahingu? Eesti keele Selveri reklaambukletil?

Ühe sellise kontekstita, konteksti otsiva, kuigi väga avara pilguga inimese portree olen ma proovinud anda Adam Koi kujus "Pimeda mehe aedade" finaalis. Georgi juurde saabudes ei leia Adam eest seda, mida ta oodanud on: karu­topist, nimekaardikandik käppade vahel, livrees teenreid ja jõulusalmide etteütlemist drawing-room'is. Sel ajal, kui Koi Euroopasse jõuab, on Buddenbrookid juba alla käinud, majast on alles ainult fassaad, ja Koi seisab väga otseses mõttes vastamisi omaenese traagikaga. Kirjutamise hetkel tundus oluline, et Adam, kes oma abikaasa kinnituse kohaselt pole lugenud ühtegi raamatut, on just selle tekstiga niivõrd kokku kasvanud.

Mida sina parasjagu loed? Milliseid teoseid kannad endaga kaasas, olgu paberil või mõttes? Mis loeb, kui lugeja loeb?

Aju loeb, erinevad aju osad, sõltub vist ka sellest, kas loed valju häälega või mõttes, kuid isegi mõttes lugedes hääldad sõnad välja, kuuled vaikset häält oma peas. Mõned autorid on su peas enese häälega – näiteks Viidingu luulet sa "kuuled", mõnede tema luuletuste read loksuvad nagu tramm, teised kannavad viisi nagu frakki. Osa autoreid, olgu või Tolstoi, kõnelevad su oma häälega.

Mul on tunne, et me mõistame raamatuid erinevalt vastavalt sellele, kas oleme autori häält kuulnud. "Waste Land" või siis "Ahermaa" on minu peas väga konkreetselt Eliotihääle ja rütmidega, ka Tolstoi häält võid YouTube'ist kuulda, aga see on lindistatud aasta enne tema surma, ja näiteks "Ülestõusmine" kõlab minu peas sellega sarnaselt, "Anna Karenina" tegelaste hääled on kõigist nähtud filmidest hoolimata siiski mu enese hääle variatsioonid. Kirjandusli k tekst saab sinu omaks hetkel, kui temast on kadunud autori hääl ning alles jäänud su enda oma.

Vahel ei teagi, kust mingi tekstijupp pärit on, aga elab ja tuleb ja lehvitab mu enese häälega … Võib-olla keegi teab, kust tuleb rida "Kevad käes, Pedja juba läheb"? Mina ei tea, aga juba aastaid mõnes märtsis Tartusse sõites kumiseb peas.

Ütled Katja Novitskova näituse arvustuses justkui möödaminnes "kui mõnes võimalikus tulevikus anda loovkirjutamise algoritmile ülesanne …".3 Kas ei ole loovus siiski üks väheseid asju, mis inimest tehisintellektist alati eristama jääb?

Olen enesele defineerinud loovuse kui võime mõne probleemi lahendamiseks jooksvalt kombineerida vihmavari ja õmblusmasin. Selleks peab looja tundma traditsioonilist meetodit läbi ja lõhki, teadma, mis on vihmavari ja kuidas käib koos õmblusmasin, ning tal peab olema olnud aega meetodi kontemplatsiooniks, mis toob järjepidevuse ning pisukese õnne korral "Ahaa!". Kirjanikule on ettevalmistus ilukirjanduse lugemine, oma silmaringi laiendamine kõikvõimalikes suundades. Ahaa-hetk on kirjutamine ise ning lahenduse kontrollimehhanism võiks olla retseptsioon.

Ometi, on üks asjaolu, mis teeb (inimese) loovuse eriliseks (loomadki on loovad, kuid alati konkreetselt ja kasulikult, näiteks lehtlalindude armupesade ehitamine on loov tegevus emaslinnu peibutamiseks). Nimelt see, et loov tulemus on absoluutselt kasutu ja ajab segadusse. Kujutlegem, et 112 numbril helistab keegi ning teatab, et punane kukk on elutoas. Pika seletamise peale selgub, et maja põleb, kuid esialgu tekitab metafoor dispetšeris segaduse ja inimesed saavad surma. Metafoor ei ole probleemide lahendamiseks nimelt kuigi ökonoomne viis.

Ja siit mul tekibki kahtlus, kas loovus on tehisintellekti puhul võimalik. Jättes kõrvale loovuse teaduses (kuhnilikud hüpped, Einsteini trammisõit jne), on (kunstiline) loovus ebapraktiline. Masin võib olla loov teatud piirini, kuid kas ta tunneb vajadust enese väljendamiseks kunsti kaudu, on minu meelest väga kahtlane. Võib-olla, kui masinal on tekkinud mälestused, mälestustest on tekkinud tunded, seega ta mõtleb ajast nii A- kui ka B-seerias. Masinale võib ette anda ülesande olla loov, aga siis on ta loov eesmärgistatult nagu lehtlalind.

Võib-olla pole kunstiline loovus mitte konkreetse probleemi lahendamine, vaid info kinnistamine pideva teemade läbikirjutamise kaudu. Masinal pole mäluga probleeme, ta lihtsalt mäletab, kuid inimene või laiemalt inimkond ilma ei saa. Kui masin tundubki loov, siis ainult seetõttu, et inimene näeb loovust nagu kaamelit pilvedes. Nudeerics või calderomas näivad loodud sõnadena: esimene võiks tähistada fotožanri, mis tegeleb erinevate Ericute aktidega, teine aga kirjanduses stseene, kus mustlane ilmub unenäos. Ometi on need ainult täheühendused, mis mõnele leheküljele sisselogimisel kontrollivad, et ega sa robot ei ole.

Masin võib olla loov teaduslikus tähenduses. Mingil hetkel võib ta õppida eri algoritme loovalt kombineerima, kuid luua kunstilisi tekste info säilitamise eesmärgil pole tal kindlasti vaja.

Ajalugu ei ole spiraal, vaid rabamaastik. – Sirp 9. I 2015.

2 Kaur Riismaa, Mis oleks, kui teeks väikse burksi? – Müürileht 2018, nr 73.

3 Kaur Riismaa, Horror physicus. – Sirp 27. IV 2018.


Kaur Riismaa

LUULE

2011 "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd"
2012 "Rebase matmine"
2013 "Majus ja majutult. Naeru ja yksilduse raamat"
2013 "Metamorfoosid"
2014 "Teekond päeva lõppu"
2014 "Merimetsa"
2016 "Soekülm"
2017 "Tarabella"
2018 "Kogemata"

PROOSA

2015 "Pühamägi"
2015 "Pimeda mehe aiad"

Riismaa luulekogud "Teekond päeva lõppu" ja "Merimetsa" on saanud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna, "Pimeda mehe aedade" käsikirjagavõitis ta kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: