Maie Helmi söejoonistuste näitus "Linnu tee"
Tallinnas Vabaduse galeriis on kuni 25. juulini võimalik külastada Maie Helmi söejoonistuste näitust "Linnu tee".
Maie Helm on eesti praeguse kunsti üks väheseid järjekindlaid animaliste. Kunstnik on ise tunnistanud, et inimese kujutamine pole teda kunagi huvitanud.
Kuid ta pole animalist, kes oleks fauna kujutamise valinud, et selle liike või isendeid teaduslikult täpselt või karakteerselt edasi anda. Tema loomad, linnud, kalad on olnud pigem inimesemaailma metafoor. Maie Helmi varasemat – 1980ndate ja 1990ndate loomingut võis vaadata absurdi ja groteski võtmes, kohati lähenesid kunstniku tollased kujutised isegi karikatuuridele või kui täpsem olla, siis balansseeris ta osavalt groteski ja karikatuuri piirimail.
Oma varasema loomingu puhul kasutas ta graafikatehnikaid, tema meelistehnika oli ofort ja just ofordi tundlikkus, pindade töötlemise võimalused tegid tema tollased märgina mõjuvad loomakujutised esteetiliselt ahvatlevaks.
Viimased kümme aastat on Maie Helmi väljendusvahend olnud söejoonistus. Et kunstnik on oma tööde alusmaterjalina kasutanud peamiselt lõuendit, siis võib tema joonistusi nimetada samahästi ka maalideks – peenelt nüansseeritud mustvalgeteks maalideks, kuhu mõne erandiga on eksinud elegantne värvipiisk ("Lind ja mari", 2018).
"Linnu tee" kangelane on lind, kuid seekord mitte niivõrd üksikisend, ka mitte metafoori, sümboli või märgi tähenduses, vaid pigem kooslus, ühtsus, parv. Lind, kes kuulub kuhugi, kelle tähendus tuleb esile just selle kuuluvuse, ühtsuse kaudu. Ka siis, kui pildipinnal on kujutatud ühte lindu, mõjub see ekspositsioonis ühena teiste seas. Kunstnik on ise põhjendanud seda huvi lindude erilise, lausa hämmastava navigeerimisvõime tõttu lennata tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid ning naasta täpselt samasse kohta, kuhu varasematel aastatelgi.
Parv ei ole Maie Helmi "Linnu tee" kangelase ainuke kuuluvus. Tema lind, nii nagu tegelikkuseski, on looduse orgaaniline osa. Kuid nii nagu tema linnukujutise puhul ei saa rääkida konkreetsest liigist, nii ei saa ka tema maastiku puhul rääkida konkreetsest paigast. Maie Helmi lind ja maastik on eksistentsiaalsed märgid. "Linnu tee" väljapanek mõjub piduliku ja suurejoonelisena, isegi eleegilisena. See on omamoodi ülemlaul loodusele, mille (kelle) krooniks inimene küll ennast peab, kuid kellelt tal on praegu rohkem õppida kui kunagi varem.
"Linnu tee" tõlgendamisel ei saa päriselt kõrvale jätta ka kunstniku varasemat loomingut iseloomustanud absurditasandit, iseäranis, kui võtta aluseks Albert Camus' briljantse essee "Sisyphose müüt" absurdimääratlus: "/---/ absurditunne ei sünni lihtsalt mingi fakti või mulje uurimisest, vaid sähvatab esile situatsiooni ja kindla realiteedi võrdlemisest, mis sellele teole ei vasta. Absurd on olemuselt lõhe." Maie Helmi maastikke võib muidugi vaadata sumedate, salapäraste, isegi müstiliste roostike või metsaviirudena, kuid abstraktsed söepinnad, iseäranis kõrvuti märgiliste linnukujutistega, assotsieeruvad samahästi ka helisageduste rea või mõne muu mõõdikuga. Viirutuse joonte vabadus ja tihedus mõjuvad aga korrapärase rea kustutamisena, välistamisena, lõhena.
Nii pole õige vaadata Maie Helmi "Linnu teed" ainult subliimse, eleegilise ülemlaulu võtmes, selleks on seal liiga palju tasandeid, nüansse ja nükkeid.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja