Arvustus. Anna Von Hausswolff viib teisele poole masendust ja hullust
Anna von Hausswolff
"Dead Magic"
(Popmperipossa)
7/10
Rootsi muusiku Anna Von Hausswolffi neljas album "Dead Magic" läheb teisele poole masendust ja hullust, kulgedes meelemaastikel, kus valitsevad rahu ja tasakaal, kuid sinna jõudmiseks läbitud tee on lausa füüsiliselt tuntav. Soovi korral võib seda nimetada ka sadcore'iks, kuid see pole täpne nimetus. Anna Von Hausswolff ei lasegi oma muusikat popmuusika terminoloogia järgi määratleda, eeskujusid võib leida minevikust (Dead Can Dance ja 1960ndate lõpu psühhedeelia) tänapäevani (Anna Calvi, Diamanda Galas), seda ringi võib laiendada või kitsendada, kuid albumi maagia töötab ka määratlusteta, mis ongi muusika juures peamine.
"Dead Magicu" jäine lummus või isegi hauatagune võlu on selle atmosfääris – Kopenhaagenis, Marmorkirikus salvestatud palades sulavad kokku orel, süntesaator, kitarrid, trummid ja lauljatari vokaal, moodustades mitte just ebamaiseid, vaid pigem krüptilisi helipilte. "Krüptiline" ei tähenda siinjuures mitte "saladuslikku", vaid "kinnist", "suletut", isegi "keldrilist". Kirikuruumist vastukajavat jahedat ja jäätavat kõla läbistavad kohati ekstaatilisuseni ulatuvad rütmid ja karjed ("The Mysterious Vanishing of Elektra"), samas võib Hausswolff olla äärmiselt õrn ja leebe ("Källans återuppståndelse"). Need on ühe sügavuse kaks äärmust, mille vahel Anna Von Hausswolffi depressiooniruum paikneb. See seisab vastu pealiskaudsusele, lihtsatele lahendustele, peaaegu et nõuab pühendumist, kuulamis- ja olemisruumi, vastu annab ta aga teatud seljataguse, igiomase tumeuniversumi.
Anna Von Hausswolff ise on viidanud albumi mitmetähenduslikkusele materialistlikus ühiskonnas, mis nõuab kõige seletamist. "Dead Magicu" hämarus ja spirituaalsus ei mõju aga lõppkokkuvõttes üldsegi muserdavalt. Albumi viimane rada toimib väljajuhatusena sellest krüptist, kust kuulaja väljub rikkamana, isegi naeratusega.
Toimetaja: Daniel Tamm