Arvustus. Kuidas kasvatada lapsevanemaid
Uus raamat
Inga Lunge
"Nupukas Nora"
Pildid teinud Kreeta Käeri
Tammerraamat
64 lk.
Mulle õudselt ei meeldi sihuke seriaal nagu "Pilvede all". See on nii nürilt kirjutatud, et tundub, nagu oleksid näitlejad ammu käega löönud ja käituvad nagu pabernukud. Selline mängumaailm, kus kõik on pisike, aga koledasti üles puhutud.
Mispärast ega ma Inga Lungest suurt arvanud, kuigi talle kirjutatakse veel eriti ogarad sõnad ja tegemised.
Aga siis laulis lgp "Su nägu kõlab tuttavalt" saates Tšeburaška laulu. Veel enam, teadis, et algselt oli see tõlgitud Seboriinoks ja Gena oli Trill. Võib küll arvata, et Toomas Lunge natuke valgustas oma naist, aga kama kaks.
Mispeale minu arvamus Inga Lungest tõusis ikka kohe kõvasti. Kuigi "Pilvede all" on jätkuvalt nõmedus ega ole häid näitlejaid väärt.
Nüüd on tema veel lasteraamatu teinud ja teagi, mis süsteemis punktisid panna, aga peotäie viskaks küll.
Ah, et meelest ei läheks, üliägedad pildid on siia tehtud, Kreeta Käeri on üks lahe joonistaja.
Nii. Mis siin raamatus juhtub siis.
Ega väga midagi. Nora, see nupukas, saab algul viieaastaseks. Saab kinke ja laule ja torte, tore päev, sõnaga. Ja ongi selline täiesti normaalse lapse ja mõnusa pere elu kirjeldus. Leitakse jäneseid ja et poistega ikka ei saa mängida, sest nad on lollid.
Aga ega oma pere ikka ka päris korras ole, leiab Nora. Õieti ta küll seda ei sõnasta. Paneb lihtsalt tähele. Kuidas teda näiteks ei panda üldse tähele – said oma sünnakingi kätte – sest kõik on ninapidi läpakates, tahvlites, nuhvlites ja mis see kõik on. Isa, ema, vend ka. Ja Nora võtab ette probleemi teadvustamise. No tõesti, on ogar, kui istutakse teineteise vastas ja suheldakse üle interneeduse. Nähtud ja ise tehtud, piinlik küll.
Ehk siis ongi raamat sellest, kuidas suured inimesed tagasi mõistuse juurde tuua. Ei ole ise mõelnud, aga pisikesel rikkumata metslasel võib niiöelda tsiviliseeritutega päris raske olla. Ajavad segast mingitest kividest, mis hea une toovad, ei taipa, et iga päev võiks ilusasti riides käia, no rist, põõsajumalad ja viletsus.
Päris rumalad nad siiski pole, võtavad õppust küll. Isa lõpuks isegi taipab, et üks sünnipäevakink on puudu.
Nunnu.
Toimetaja: Valner Valme