Arvustus. Tagasi filosoofia lätete juurde
Uus Raamat
Giorgio Colli
"Filosoofia sünd"
Itaalia keelest Jaan Pärnamäe ja Kati Karja
Tallinna Ülikooli Kirjastus
96 lk.
Pealkirja poolest on vähe raamatuid, mis sobiksid paremini avama uut filosoofiateemalist raamatusarja kui Giorgio Colli "Filosoofia sünd". Tegemist on õhukese teosega, mis kujutabki endast õigupoolest kokkuvõtet itaalia filosoofi kolmeköitelisest "Kreeka tarkusest". Inspireerituna Friedrich Nietzschest, kelle töödega Colli oma karjääri jooksul põhjalikult tegeles, suunab filosoof oma tähelepanu Antiik-Kreeka mõtteloole, tungides tagasi filosoofia läteteni.
Colli üks peamisi sihte on filosoofia ja tarkuse suhte ümber mõtestamine. Tema sedastuses pole esimene mitte niivõrd tarkuse armastus kui selle taltsutamine ja ratsionaliseerimine, "sest "tarkusearmastus" asub "tarkusest" madalamal" (lk 7). Tarkus seostub Collile jumalikkusega, see on tema sõnul kapriisne ja hull, samas kui inimlikus sfääris avaldub see sõnalisel kujul ning "arukuse ja paratamatuse käsiva normina" (lk 30). Keskustelu käigus käib võitlus reeglina targa tiitlile, mitte metsiku tarkuse enda nimel, mistõttu muutub vajalikuks ratsionaalse meetodi välja töötamine. "Sellel mehhanismil on laastavad tagajärjed," (lk 56) kirjutab Colli, kuna ühtäkki muutub kõik ümberlükatavaks ja on kaitsetu lammutamise eest. Taltsutamatust tarkusest võrsub kuivetunud filosoofia, mis algusest peale erilist elujõudu ei ilmuta.
Nii Colli stiil kui ka lähenemine on võrdlemisi isikupärased, pakkudes seega sootuks teistsugust nägemust filosoofia sünnist, mida ei ole lootust kohata kooliõpikutes. "Filosoofia sünd" on kui retrospektiivne pilk Antiik-Kreekale, mis annab muuhulgas mõista, kui erinev oleks lääne filosoofia ilma Platonita. Peatükis "Filosoofia kirjandusena" vastandab Colli näiteks Platonit Isokratesele, kes olevat samuti kõnelenud filosoofiast, ent teinud seda pisut teises, retoorilisemas võtmes. Võit naeratas aga Platonile, mistõttu "see, mis veel tänapäevalgi kannab nime "filosoofia", pärineb ju sellest, mis sai oma nime Platonilt, mitte aga Isokrateselt." (lk 75)
Colli spekuleerib, et sealjuures võis määravaks saada Isokratese "ujedus kuulajate ees ja ta hääle nõrkus" (samas) või muu juhuslik tõik. Seesugused tähelepanekud lisavadki teosele väärtust, kuna võimaldavad uut vaatepunkti juba kinnistunud teadmistele. Tihti võibki aga tagantjärele sattumuslik tunduv tõik juhuslikuks osutuda. Juri Lotman on näiteks arendanud ideed, et pärast igasugust sündmust hakkab kehtima uus situatsioon, mille vaatekohalt tundubki juba toimunu paratamatu. Selle käigus muutub juhuslik determineerituks ja seda tänuväärsemad on originaalsed mõttearetused, mis lähevad tagasi juurte juurde ja pakuvad välja teisi teid, mis olid esialgu samuti õhus, aga on nüüdseks suuresti unustuse hõlma vajunud.
Seega on selge, et "Filosoofia sünd" pole parim koht, kust filosoofiaga tutvumist alustada. Colli teos eeldab tausta tundmist ning ma ei kahtlegi, et muist nüansse üle minu pea lendasid. Pigem kutsub see isikupärasel moel oma baasteadmisi ümber mõtestama ning võiks mõnele nõrganärvilisemale esimese kursuse filosoofiatudengile paar unetut ööd pakkuda küll. Colli lähenemist on õigustatult nimetatud ketserlikuks, kuna ta seab tõepoolest kahtluse alla kogu institutsionaalse filosoofia vundamendi ning esitab küsimuse, kas see, mida täna filosoofia nime all õpetatakse, väärib siiski tarkusearmastuse nime. Tema arvates filosoofia pigem nõrgestab tarkust, andes sellele ratsionaalse argumendi kuju.
Kõige selle taustal saab olema huvitav jälgida, kuhu paigutub TLÜ kirjastuse värske "Bibliotheca Philosphica" sari Eesti mõttekirjanduse maastikul. Seni on filosoofia tüvitekstide eestindamisega tegelenud peamiselt Avatud Eesti Raamat, kus on ainuüksi tänavu ilmunud kümme teost, üks toekam kui teine. Igatahes on värske sari saanud väärika alguse ja Daniele Monticelli põhjalik järelsõna annab lootust, et nende arvelt kokku hoidma ei hakata. Konkurentsist turul saab lugeja vaid võita.