Miks naiste- ja ajaloožurnaalid kaovad, aga Miki Hiir on jäänud? ({{commentsTotal}})

Universitas Partuensis.
Universitas Partuensis. Autor/allikas: Siim Kera

Samal ajal, kui internet on üle võtmas naiste- ja ajalooajakirjade turgu ja mitmed žurnaalid on tulnud lugejate puudusel sulgeda või liita, on üks, mis tundub, et tuli 1991. aastal selleks, et jääda – Miki Hiir. ERR-i kultuuriportaal võttis ette kaks Miki Hiire püsilugejat, kes ammu lapseeast väljas ning uuris, miks nad Miki Hiirt loevad ja mis neid seda lugemas on hoidnud.

"See oli üks kurb päev – vihma ei kallanud, kuigi meeleollu oleks ideaalselt sobinud – 1997. või 1998. aastal, mil ma sammusin Aguli poe kõrval olevasse Vastseliina raamatupoodi – ei pea vist mainima, et praegu pole enam kumbagi alles – ning sain šoki osaliseks: enam ei müüda Vastseliinas Miki Hiire koomikseid!" meenutas Õhtulehe sporditoimetuse juhataja ja ETV "Eesti TOP 7" saatejuht ning ajakirja püsilugeja Siim Kera.

Ta ei imesta, et selle peale ka nutma hakkas. "Beebilt ei tohiks kunagi kommi võtta ja see oli beebilt – kuigi olin siis juba 8–9aastane – kompveki napsamine! Õnneks viisid isa-ema mind tavaliselt palgapäeval suurlinna Võrru, kus sai alati väikese koomiksi seltsiks soetada."

Need on Kera mälestused lapsepõlvest, aga 20 aastat hiljem ja 29aastasena pole tegelikult suurt muutunud ega teistmoodi. "Miki Hiir, Piilupart Donald, Hups, Tups ja Lups, Onu Robert ja tüütu õnnesepp Hans Hani on alati minu semud olnud. Vaid teismeeas kadusid nad korraks minu kõrvalt, aga selles olin ma ise süüdi. Kui sa oled 14–15aastane ja kuulad post-hardcore'i, siis üks vahva madrusemütsiga part paati ei mahu."

"Ei, muidugi mitte!" Autor: Siim Kera

Samas vanu numbreid luges ta toonagi. "See on mu kõige iidsem rituaal, et kui ma vanematekoju satun, siis söögi kõrvale loen alati – ja ma mõtlen alati – vanu Miki Hiire koomikseid."

Vabakutseline loovjuht Tanel Kuningas on teine Miki Hiire püsilugeja ja tema suhe nn pardiraamatutega, nagu ta neid nimetab, on seotud lapsepõlvega 80ndate Tallinnas ja kokkupuutega Soome keele ja kultuuriga.

"Televisiooni vahendusel sai ära õpitud soome keel ja Soome sattudes nähtud ka kõikvõimalike pardiraamatute populaarsust ja kättesaadavust. Väikese poisi jaoks, kelle ainus senine kokkupuude pardimaailmaga oli olnud pea kõikides Eesti peredes kapsaks näpitud "Piilupart, Miki ja teised", oli vapustavalt erutav teada, et seda maailma oli võimalik edasi avastada. Ja et seda kõike oli niivõrd palju," märkis Kuningas.

Kera sõnul on tegemist paraja nostalgiapauguga. "Ma olen nende abil üles kasvanud ja tore on vanade semude seltsi sattuda. Kõige vingem on see, et ega lapsena ei saanud neist koomiksitest suurt midagi aru. Siis olid lihtsalt nunnud tegelased. Tore ju, kui rikas ihnuskoist part või totu koer, kelle parim sõber on geeniusest hiir, kuskil seiklesid."

"Ma ei mõista tänapäeva täiskasvanuid!" Autor: Siim Kera

"Aga praegu loed ja mõtled, et pagan, kes kurat need oivalised stsenaariumid kirjutas? Kui paljudel teiste riikide koomiksitel on loo autor märgitud, siis Eesti Miki Hiires seda pole. Igatahes, must huumor, iroonia, sõnamängud, popkultuurivihjed, mitmekihilised lood. Uskuge või mitte, see on Piilupart Donaldi igapäev," kirjeldas Kera.

"Hinnatud muusik Justin Timberpakk, sügava häälega Parto Partvere, kitarrivirtuoos Erki Partoja, kes jäi Pardilinna lihtinimeste piirderõngasse pärast seda, kui kohalikud IT-gurud tegid äpi, mis näitas reaalajas kuulsuste asukohta. On lugusid, mis võiks vabalt olla sarja "Black Mirror" osad – futurism, düstoopia, masinate ülemvõim. Rääkimata järjepidevast ajas rändamisest või kosmoses möllamisest. Need pagana pardid suudavad kõike!" märkis Kera.

Kera lemmik on alati olnud Donald. "Töölisklassi kangelane, kes peab pidevalt alluma kapitalismi kehastusele Onu Robertile. Margariinitehase pööbel, kel on küll suur süda, aga kelle ülilühike süütenöör garanteerib selle, et 99 protsenti asjadest, mis ta ette võtab, lõppevad kaosega. Ja mitte ainult tema ja Donaldi õe Della laste Hupsi, Tupsi ja Lupsi jaoks, vaid segadus ajab oma käbarad üle kogu Pardilinna ja Calisota ning vahel isegi üle maailma või universumi."

Samas on Donaldiga sellegipoolest lihtne hingesugulust leida. "Ta üritab ja üritab, tahab head, aga lihtsalt ei tule välja. Kuna tema kõrval on mustmiljardär Onu Robert ja Hans Hani, kes halval päeval võidab vaid neli Tuvalu-kruiisi, siis tunneb ta hirmsat nälga olla sama edukas. Lihtne samastuda ka siis, kui sa ei suhtle igapäevaselt Roberti või Hansuga. Donald on tavaline part, kes üritab selles metsikus maailmas toime tulla," sõnas Kera kokkuvõtlikult.

"Nagu Parto Partverel!" Autor: Siim Kera

Kuninga jaoks olid pardilood loomulik lisa lapsepõlve tavapärasele lugemisvarale. "Mind paelusid ajaloolised või ulmelised teemad, lisaks kõikvõimalikud populaarteaduslikud teosed. Pardiraamatutest leidsin ma samuti kõike seda, aga veidras pardilikus võtmes, mis viis kõik päris maailma huvid kuskile äraspidisesse lestjalalisse metamaailma." See omakorda turgutas tema uudishimu ja lugupidamist absurdi ning absurdihuumori vastu. "Ja neist õppis – taskuraamatutest leitud paeluvaid teemasid uurisin tihti edasi nn päriskirjanduse abil."

"Meenub, kui mu isa küsis umbes 10aastase minu käest, et miks ma muudkui neid pildiraamatuid loen. Ma näitasin talle parasjagu käsil olevat pardilugu sellest, kuidas pardid muudetakse imepisikesteks ning saadetakse puulehe sisse. Järgnes põnev seiklus, milles sai muu tegevuse käigus ka ülevaate fotosünteesi olemusest. See vist veenis mu isa, et ma päriselt ka õpin neist midagi. Vähemasti ta rohkem mu käest pardiraamatute kohta aru ei nõudnud," selgitas Kuningas.

Kui mõelda, miks Kuningas üldse tahab ja viitsib Miki Hiirt ka 38-aastaselt lugeda, siis usub ta, et ka selles on tema tee ja suhtumine pigem soomelik kui eestilik.

"Pane vaiksemaks, vanamemm!" Autor: Tanel Kuningas

"Soomes on "Aku Ankka"-kultuur tugevalt sisse sööbinud kõikidesse vanusegruppidesse. Keegi ei imesta, kui pardijutte loeb keskealine ülikooliprofessor. Pardindusest on seal kirjutatud teadustöid. Seal kasvatakse nendega üles ja siis minnakse koos edasi." Sama on juhtunud temaga.

"Küllap on osaliselt tegu vägagi inimliku nostalgia ja eskapismiga. Pardiraamat teleporteerib sind tagasi aega, kui vedelesid jõnglasena samasuguse raamatuga suvepäeval marjapõõsa kõrval. Ja kui keegi nimetabki seda lihtlabaseks lapsemeelsuseks või vanadusnõtruseks, siis mina seda igatahes häbenema ei hakka," lisas Kuningas.

Miki Hiirt kirjastav Egmont Estonia usub, et ajakirja edu põhjus võib olla see, et ajakiri on oma 27 ilmumisaasta jooksul jäänud sisuliselt samasuguseks. "Mikisid lapsena neelanud täiskasvanud teavad täpselt, millega tegemist on, kui seda oma lastele soovitatakse. Turul püsimisele aitab kaasa ka see, et lugejad pole piiritletud vaid kitsa sihtgrupiga, vaid Miki Hiire lugusid saab nautida igas vanuses," ütles Egmont Estonia tegevjuht Mihkel Reimaa.

Nagu märkisid Kera ja Kuningas, mängib ka Reimaa arvates oma osa siin kindlasti nostalgia. "Kui tegelased on lapsena armsaks saanud, siis on tore nende seiklustest ka täiskasvanuna lugeda. Täiskasvanuna loeme palju ka ridade vahelt ning mõistame nalju, mis väiksele lugejale veel tähelepanuta jäävad. Mitmed naljad on seotud täiskasvanuelu koomiliste hetkedega ning lugeja leiab lugudest nii elutarkust kui ka peent huumorit. Ja kindlasti pakuvad koomiksid ka väikest kõrvalepõiget reaalsusest ning igapäevamuredest."

"Prääk!" Autor: Siim Kera

Samal ajal, kui globaalsel kirjandusturul on koomiksitel alati olnud oma kindel koht ja roll, on Egmonti enda kogemuse põhjal Eestis koomiksite ja piltromaanide turg väga kõikuv ja mitte niivõrd seotud koomiksikultuuri arenemisega kuivõrd üksikute väljaannete eduga. "Seetõttu on Miki Hiir ja Tom & Jerry ka ainsad regulaarselt kirjastavad koomiksid, mis on turule püsima jäänud," märkis Reimaa.

Lõpetuseks üritas ERR ka teada saada, kes on see inimene, kes tagab, et Miki Hiir, mis ei ole algselt eesti keeles ilmunud, jookseks kohalikus keeles sama ladusalt kui originaalis. Kui raamatute puhul on teinekord tõlkija nimi toodud välja lausa kaanel või vähemalt tiitellehel, siis Egmont oma Miki Hiire veterantõlkija nime aga ei avalda.

"Oleme tõlkijaks leidnud inimese, kes lihtsalt ei pane teksti eesti keelde ümber vaid elab tegelaste mõttemaailma sisse. Ta on ise kirjutav autor ja suudab kõnemulli sees olevat teksti edasi anda otsesele kõnele omase elavusega," kirjeldas Reimaa. "Ta arvestab iga tegelase eripärase väljendusviisi, kinnisväljendite ja omaste üllatushüüetega. Näiteks Onu Roberti sõnavara erineb oluliselt Donaldi või pardipoiste omast."

Teatavas mõttes on Reimaa sõnul see protsess sarnane näidendi tõlkimisega, puuduvad vaid lavaremargid. "Ajuti on koomiksis ka viiteid varem toimunule. Neil puhkudel on järjepidevalt sama tõlkija kasutamise olulisus eriti ilmne ja tänane Miki Hiire ajakirja tõlkija on selles maailmas veetnud juba üle 10 aasta."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: