Arvustus. Tiia Toomet kõigest ja enamgi veel
Uus raamat
Tiia Toomet
"Maailma keskpunkt"
Tammerraamat
325 lk.
Raamatutega, mis hirmsasti, kohe koletoredasti meelepäraseks osutusid, on üks igavene nutt, hala ja viletsus.
Nimelt tahaks öelda nii palju head, kui veel jaksad. Aga ikka tundub, et ei jaksanud piisavalt. Või ei jaksanud üldse. Nõrk.
Proovima ikka ju peab.
Niisiis.
Tiia Toometit tean mina päris varasest noorusest, kui nad Jaan Kaplinskiga ühes tegid klassikalise luulekogu "Kuhu need värvid jäävad". Siiamaani võin une pealt öelda, milline on see ainus puder, mis Marti armastab, taldriku tühjaks sööb ja veel küsib.
Nõrk.
Tiia Toomet kirjutab siin üles oma ja ligiesivanemate lugusid. Tehes seda stiilis, mis peaks isegi kõige tuhmimale selgeks tegema, et meie naised käivad igasugusest maagilisest realismist kontsakingaga üle nii, et see piiksatadagi ei jõua. On küll, et sündis, abiellus, käis sõjas, lõpuks suri ära, aga kõik justkui heljuks, korraga olles päriselt kunagi olemas olnud, nüüd olles ikkagi, ainult kuskil haldjamaailma taolises paigas.
Ikka nõrk.
Tiia Toomet võib olla kümme korda Tallinnas sündinud, õige kilulinlane pole tema teps. Kui üks läbivaid teemasid on, kuis Jaan Kaplinski kurdab, et tahaks ikka sinna lõuna poole ja Tiia Toomet ka ennast just seal kuskil Lõuna-Eesti maamajas end hästi näib tundvat, siis on kuppelmaastikuline juurikas selgelt näha. Need kirjeldused maaka igapäevaelust, olgugi et bussid enam ei käi, olgugi, et omal aal oli külapoes vaid makarone ja räime tomatis, on niiiiiiii kaunid. Tahaks karjuda: räpane linn! Ja ajama panna. Isegi metsas marju võiks korjata, kuigi putukatiinemat tööd pole vist olemas. Need pole isegi sääsed, vaid miski üliväike ülivastik lendvorm, keda on hulk. Aga Lõuna, oh Lõuna, kaunis oled sa.
No ikka nõrk.
Tiia Toometi uudisjutud, mis raamatu lõpu poole ette kargavad, viitavad küll sellele, et jaapanlaste ja meie vahel, olgugi see vahe 11 000 või enam km, on miskit. Kes iganes natukegi jaapani kirjandusega kokku puutunud – mina väga vähe, aga siiski – kugistab selle vaevata alla ja tahab veel. Nagu see puder Marti. Need jutud on juba omaette head ja neid võiks rohkem olla.
Oi, oi.
Tiia Toometi lugu sest, kuis laulva revolutsiooni aegu tunnistab tema lusikat lauale panev isa, et tõmbas 1940 sinimustvalge pooleks, ajab muidugi aadikud-eetikud tagajalgele. Aga kas pole väheke tõde ses nentimuses, et pole mõtet austada riigi lippu, mis ise ennast tiblade ees uurakile laskis.
Appi.
Tiia Toomet on parimas mõttes nõid. Võlub nii ära, et muudkui jälgid leheküljenumbreid ja lähed aina kurvemaks – varsti saab otsa. Ükskõik, millest parajasti jutt. Aguli vaimust, kes asus vanadest puumajadest hruštšovkadesse ning end seal täitsa mugavasti tundis. Agulist endast, mis ju kunagi oli värske värvi lõhnaga ja lootusi täis. Etruski surnutelinnadest. Nukkudest, kellesse laps hinge võib sisse puhuda. Oma ja õige kodu otsimisest, ses mõttes, et kus on see koht, kus hing ütleb, siin on õige koht. Suitsusauna tarvitamise viisidest ning tarvidusest lapsed pärast üle pesta. Sellest, kuis õiguslastest saavad ürgnaised, kui nad vaid rahvariietesse ajada.
Jälle vist mööda.
Tiia Toometi raamat on koletoredasti hea ja ma ei laena seda iial kellelegi.
Enamvähem.
Toimetaja: Valner Valme