Arvustus. Uusi žanre – ähvardusromaan
Uus raamat
Emilia Aimra
"Insula. Elu saar"
Tammerraamat
254 lk.
Kui miski tuleks eesti koolist välja juurida, siis kirjand.
Ogar kirjatükk ogarate reeglitega, mispuhul tahaks taas kord tsiteerida oma lugupeetud, austatud ja armastatud õppejõudu Tiit Hennostet: viimase kirjandi kirjutate te sisseastumiseksamitel ja teil pole seda oskust enam kunagi vaja.
Kirjand on läbini ebaloomulik oma sissejuhatuse, arenduse ja lõppjäreldusega, millest peab kinni hoidma nagu liigselt südant rõõmustanu laternapostist. Veel hullem, lapsukestele tambitakse, et sõna võib korduda alles ülejärgmises lauses, miskit muud jama veel, mida isegi ei viitsi mäletada. Millega rikutakse ära inimeste arusaamine kirjatööst üldse. Mida nad ka suurest peast ei hakkaks kirjutama, koolis õpitu vajub näppudesse nagu paha vaim ja välja tuleb kirjand.
Muuseas, minu viha ei tule halbadest hinnetest, mul olid kõik kirjandid alati viied, vaid sellest, et, pagan, need loeti siis klassile ette ja jube piinlik oli. Siiani on. Tahate mind toast välja saada – lugege suvalist mu plära valjult ette ja üks punastav prillidega paks on kadunud nagu paha hais. Ruumi rohkem, haisu vähem.
Mitte et koolis ei peaks kirjutamist õpetama. Aga, taevas, visake teema ja las lapsukesed võtavad nuiad, panevad ajama, nagu Jack London soovitas. Kirjutagu jutt, luuletus, aruanne, vihakõne, kaebus, ükskõik mis, nagu torust tuleb, nagu võimed lubavad, nagu meeleolu parajasti on. Peaasi, et kirjutavad.
Sinane kirjandi needus lööb kurvastavalt välja värskemas eesti kirjanduses. Siin raamatus kah. Paljalt korduv väljend "naeris lõbusalt" vihastab nii välja, et lugu läheb meelestki. Lugu ise on sest, kuis ühel keskikka kalduval naisterahval läheb siin maal kõik halvasti, tööst saab lahti, alatu pank võtab kodu ära, mingid võlgade sissenõudjad hingavad tubakahaisu näkku, mis muud, kui ikka Soome tööle. Paralleelselt on ka meestegelane samamoodi majanduspõgenik, lõpuks saavad kaks üksildast võõramaale paisatud hinge kokku. Tore naistekas oleks, kui kirjand ära ei solgiks.
Vaat see Eesti kirumine, otseses kõnes, sisemonoloogis või suisa kaude, tekitas mõttekese, et on saabunud uus žanr – ähvardusromaan. Kui mäletatakse, siis oli kunagi hoiatusromaan, enamasti teemal, et pomm tuleb, hävitab kõik elava; hull teadlane laseb viiruse kogemata lahti; võimule tulevad seksistlikud sead, keelavad abordi, mis teadupärast on põhiline inimõigus.
Üldiselt olid need enamasti kah sihukesed kirjandid.
Soomlased on leiutanud määratluse oksendusromaan. Kus autor oksendab välja kõik halvad mälestused, mis on tema elu ära rikkunud. Koolis kiusati ja ainult oma alukate nuusutamine andis jõudu vastupidamiseks. Need on paremini kirjutatud, aga vaevuste teema läheb kähku nüriks.
Ähvardusromaaniks võiks lugeda neid teoseid, mis pajatavad, kuis eestlane pageb välismaale, sest siin pole võimalik olla. Kas läheb nii halvasti, et rahvusvaheline finantsimperialism elu ära rikub või siis lihtsalt ei mõisteta ja on üldse konnatiik. Igal juhul kumab, võibolla isegi autori teadvustamata, läbi ähvardus: vaat, mis te siis teete, kui me ära läheme! Kes teile tööd teeb, pursuid ja äritegelased paksud, tsilindrid peas ja auto nikeldet! Võibolla ma panen mööda, ma panen tihti mööda, aga – miks mitte.
Kahju muidugi on ja midagi viltu, et muudkui minnakse.
Toimetaja: Valner Valme