Suvemütoloogia. Transistorid
Sel suvel räägivad Urmas Vadi ja Peeter Helme hommikuti Vikerraadios eestlaste suveharjumustest: meie suve omapäradest, mõnudest, nuhtlustest ja traditsioonidest ehk – suvemütoloogiast. Lugeda saab neid kultuuriportaalist.
Kuidas see areng käiski? Algul olid need randa kaasa võetud transistorraadiod, mis plärisedes kõiki peale rahuloleva kuulaja ärritasid. Siis hakati autodega randa sõitma. Ikka nii, et uksed lahti ja tümm põhja. Kuldsed üheksakümnendad – päevad, mis ajasid segadusse. Siis saabus justkui rahulikum aeg – hakati nautima Sony Walkmani pakutud võimalust panna klapid pähe ja kuulata kaasa võetud laserplaati. Seejärel tuli iPod, nüüd aga on tublimatel inimestel telefoni paigaldatud Vikerraadio äpp ning seda saab kedagi segamata klappide abil ka rannas lebaskledes kuulata. Veel on tänapäeval kaasrannaliste nuhtluseks olemas Bluetooth-ühendusega varustatud kõlarid, kuhu saab muusika otse enda telefonist lõugama lasta.
Ja nii ongi meie ümber üha rohkem helisid. Olgu selleks siis rannakohvikutesse paigaldatud valjuhääldajaid, mis peavad neist kõlava muusikaga kundesid meelitama, või suviti randades toimuvad rohkem ja vähem kultuuriüritused alates kontserditest ja lõpetades rannavollega, mida muidugi ei peeta hardas vaikuses. Ega ei peagi, on nagu on.
Kuid on ka hetki, mil tahaks põgeneda meid üha enam ümbritseva helitulva eest ja on kohti, kus seda tahaks teha. Olgu metsas kesk puude müha või rannas, kus lainekohin on siiski parim muusika.
Toimetaja: Merit Maarits