Suvemütoloogia. Päike
Sel suvel räägivad Urmas Vadi ja Peeter Helme hommikuti Vikerraadios eestlaste suveharjumustest: meie suve omapäradest, mõnudest, nuhtlustest ja traditsioonidest ehk – suvemütoloogiast. Lugeda saab neid kultuuriportaalist.
Vanasti laulsid nõukogude lapsed – Olgu jääv meile päike! Igasuguseid asju võiks ju soovida ja nendest laulda, samas me teame, et niipea veel päike ei kustu, eks ta on ikka meiega. Ja päike on tõesti tore, meil on päikesega väga intiimsed suhted, juba talvel, kui on päikeselised päevad, lähme õue rõdule või terrassile, sätime enda näo päikese poole, tõmbame korraks üles varrukad, et päike saaks meid paitada. Tema ees oleme me kohe valmis end lahti riietama, meie tuju läheb heaks. Kõik, välja arvatud minu kolleeg Peeter Helme, tahavad suvel kõndida ringi lühikeste pükstega. Kui päikest ei ole, ja seda tuleb meil kahjuks ikka aeg-ajalt ette, ka suvel, siis on meil tunne nagu oleks meid millestki ilma jäetud, et meid on petetud, nagu ootaks oma kallimat kohvikus, ootad ja ootad aga teda ei tule.
Päike kui sümbol on meie elus samuti igapäevane kaaslane. Ükskõik kui ebameeldivat asja ei reklaamita, naeratav päike muudab selle toote kohe mõnusamaks. Eriti hea näide on kalamaksaõli, kus oli päikese pilt peal. Aga muidugi kalamaksaõli ei suutnud ka päike paremaks teha. Päikesega on seotud ka palju ebameeldivaid asju nagu näiteks päikesepõletus, päikesepiste, dehüdreerumine ja loomulikult päieksevarjutus, mis on ühelt poolt muidugi põnev, aga teisalt ka hirmutav – mis siis, kui enam ei hakkagi päikest paistma? Mida teha siis päikeseprillidega, päikesekreemiga? Selle peale ei taha mitte mõeldagi!
Toimetaja: Merit Maarits