Suvelugemine: Tammsaare ({{commentsTotal}})

Tammsaare monument Albu vallas.
Tammsaare monument Albu vallas. Autor/allikas: wikipedia

Sel suvel tuleb lugeda Tammsaaret! Kindlasti söön nüüd mõne kuulaja arvates enda sõnu. Lubasin ju esimeses "Suvelugemises", et sel suvel tuleb võtta vabalt ning et soovitan siin ainult selliseid teoseid, mis aitavadki vabalt võtta. Mäletatavasti keelasin suisa Oskar Lutsu "Suve" lugemise ära. Ja nüüd siis mingi Tammsaare!

Ise ma siiski vastuolu ei näe. Esiteks on vahepeal mööda saanud juuli, käes on august ja sumedad ööd ning siis pole ju midagi mõnusamat, kui võtta kätte mõni toekam, ehk ka juba varem korra või lausa korduvalt loetud teos. Ja mis oleks parem kui klassika?

Karta võib, et mõnegi raadiokuulaja silme ees kangastub nüüd 1970- ja 1980ndatel välja antud Tammsaare kogutud teoste musta värvi köidete rida. Nõustun – see mõjub hirmutavalt. Kuid sellest ma ei räägigi. Ma ei leiagi, et läbi tuleks lugeda kogu Tammsaare.

Aga Tammsaare aastal – suure kirjaniku sünnist sai jaanuaris 140 aastat – võiks ju Tammsaaret lugeda küll. Ja mitte ainult Tammsaaret! Lugeda võiks ka seda, mida teistel on tema kohta öelda.

Ehk siis on kirjastus Tänapäev hakkama saanud toreda algatusega ning andnud välja "Kõrboja peremehe" ja "Põrgupõhja uue vanapagana" uustrüki, millest esimene on varustatud Tõnu Õnnepalu ja teine Andrus Kiviräha saatesõnaga.

Kummagi raamatu puhul pole saatesõna pelgalt formaalsus, vaid põhjalik ja põnev, mitmekümneleheküljeline essee, mis on küll lisatud raamatu lõppu, kuid millest võikski lugemist alustada.

Tegelikult lähen veel kaugemale ja tunnistan ausalt, et mõlema raamatu puhul oli just saatesõna see, mis pani mind neid köiteid uuesti kätte võtma. Mitte, et "Kõrboja peremees" või "Põrgupõhja uus vanapagan" poleks geniaalsed teosed, vaid just see värskus, võimalus läheneda tekstile hoopis uut moodi, ühe teise, Tammsaarest sügavalt lugu pidava ja tema maailma mõtestada püüdva autori mõtteilma kaudu, pani ka mind lugejana Tammsaare enese teksti teisiti vaatlema.

Õnnepalu ütleb kohe enda saatesõna algul: "Tammsaare suur romaanilooming on nagu üks ehitis, mille nurkades seisavad kaks posti, kaks elegantset sammast: "Kõrboja peremees" ja "Põrgupõhja uus vanapagan". Algus ja ots, nii isiklikus kui isegi ajaloolises mõttes. "Kõrbojas" leiab Tammsaare oma tee ja hääle, "Põrgupõhja" jääb tema viimaseks." Ja sama lõigu lõpus: "Kui Tammsaare olekski kirjutanud vaid need kaks raamatut, poleks ta ehk küll sellise tähendusega rahvuskirjanik, nagu ta on, aga ometi väga suur kirjanik."

Need sõnad panevad mõtlema. Ja kutsuvad lugema. Ma ei taha öelda, et Tammsaare loomingust tulekski lugeda vaid tema kaht lühimat romaani, vaid seda, et nagu klassikutega sageli juhtub, on Tammsaare isegi oma edu ohver. Selles mõttes oma edu ohver, et kipume temasse suhtuma kui mingisse rändrahnu, mis seisab tee peal ees, mida kõrvale lükata ei suuda – ega ei julge ka – ja millest mööda on samuti võimatu minna.

Ometi oli Tammsaare mitte lihtsalt lihast ja luust inimene, vaid kirjanik, kelle looming moodustab tagantjärele vaadates küll korpuse, terviku, magnum opus'e, kuid kes tegelikult kirjutas palju erinevaid raamatuid. Ja neid raamatuid tasubki nii võtta. Pidades silmas ühendavat – kirjanikku ja tema aega – kuid võttes vabalt. Lugedes vabalt esmalt näiteks, mida Andrus Kivirähk Tammsaare kohta ütleb ja alles siis "Põrgupõhja uut vanapaganat" ning lugedes näiteks Õnnepalu saatesõna, mis õigupoolest räägib ka meie ajast ja elust ja tõmbab põnevaid paralleele 1920ndate ja 1990ndate aastate vahele.

Ja "Kõrbojat" võib siis hiljem lugeda. Võib-olla tükati, meeldetuletuseks. Ka saatesõnu ei pea tervenisti lugema. Nii Kivirähk kui Õnnepalu on sedavõrd keeletundlikud ja vaimukad, et mõnus on ka lihtsalt lasta libiseda pilgul üle teksti, haarata sealt mõni vaimukus või sügavamõttelisus ja liikuda siis edasi.

Igatahes on see ääretult kiiduväärne, et kirjastus Tänapäev otsustas kaks Tammsaare romaani anda välja just nii, tänapäeva kirjanduse suurkujude saatesõnadega varustatult. See annab omalaadse noorenduskuuri klassikalistele tekstidele aga laseb meil ühtlasi ka mõista seda, kuidas polegi väga vahet, millal üks romaan on kirjutatud, sest – tsiteerides Tõnu Õnnepalut, on romaan "Ajatu muinasjutt, müüt, mis on rüütatud tänapäeva (või siis hoopis ajaloo) "reaalsusesse"..."

Ja nii tulekski seda võtta – kindla ja konkreetse, kuid tõlgendustele avatud elamusena.

Ja kellele sellest kõigest ikka väheks jääb või kellele eelnev mõjub isutekitajana, siis ei tohi unustada, et äsja avaldas EKSA kirjastus ka "Tõe ja õiguse" esimese osa uusväljaande – tegu on teose 15. uustrükiga! –, millele on lisatud kunstnik Mark Antonius Puhkani ägedad illustratsioonid ning mis on samuti varustatud põhjaliku saatesõnaga kirjandusteadlaselt Maarja Vainolt.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: