Uues Akadeemias: haiglad ja hooldekodud, psühhoanalüüs, kurtus
Tutvustame Akadeemiat nr. 8.
Suured haiglad ja hooldekodud on 20. sajandil olnud arenenud riikides tavapärase elukorralduse osa. Seda perioodi iseloomustab kohtade ja klientide arvu kasv institutsioonides, ja järelikult on leidunud ka seda kasvu toetavaid argumente. Deinstitutsionaliseerimise idee kaitsjad rõhuvad kahte sorti asjaoludele. Esiteks tuuakse kõige üldisemalt välja inimõiguste järgimine ja individuaalsete vabaduste kaitse, mis institutsionaalse hoolduse puhul on kas ohus või piisaval määral tagamata. Teiseks rõhutatakse erialaseid argumente: ravi, rehabilitatsiooni ja hoolduse tulemuslikkus, mis institutsioonis pole piisav ja on ka majanduslikult kulukas. Jüri Kõre analüüsibki deinstitutsionaliseerimist kui paradigmat Eesti sotsiaaltöö kontekstis. Artiklist selgub, et senine väline ELi surve rõhuasetuse muutmiseks institutsionaalselt avahooldusele on andnud vähe tulemusi ja ei saa ootama jääda uue ja parema hoolekandemudeli väljatöötamist, vaid üsna otsustavalt tuleb parandada olemasolevat hoolekandekorraldust: pakkuda märkimisväärselt suuremat ainelist ja erialast toetust omastehooldajatele (koolitus, toetavad teenused); muuta koduabiteenus koduhooldusteenuseks ja tagada tema maksimaalne kättesaadavus (tasuta või minimaaltasu eest); anda koduõendus-hooldusteenusele nimetusele vastav sisu (lisada hoolduse osis); anda poolinstititutsionaalsetele teenustele (päevakeskus) hoolekandeline sisu; vähendada perede rahalist koormust ööpäevaringse üldhoolekandeteenuse rahastamisel; suurendada teenusesaajate rolli (õigusi) nende jaoks hoolduse kavandamisel ja korraldamisel.
Ants Parktal ja Jane Meimer-Parktal kirjeldavad psühhoanalüüsi kui mõtteviisi ning kliinilise rakenduse saabumist Eestisse, selle arengut ja hetkeseisu. Põhjalikumalt hakati seda teemat kajastatama Eesti Õpetajate Liidu häälekandjas Kasvatus (ilmus 1919–1940) seoses õpilaste varajase arengu ja tärkava seksuaalsusega ning võimalusega rakendada psühhoanalüütilisi ideid koolides. Psühhoanalüütiline mõtteviis leidis koha ka kirjanduses ning isegi usueluteemalistes vaidlustes. Psühhoanalüüs kui kliinilise ravi süstemaatiline meetod enne Teist maailmasõda Eestis kasutust ei leidnud. Küll aga leidus psühhiaatreid ja arste, kes kasutasid praktilises ravitöös üksikuid psühhoanalüüsi võtteid. Eesti Vabariigi ajal toimunu pühiti okupatsioonivõimude poolt kiiresti minema. Avalikkuses oli psühhoanalüütiliste teemade adekvaatne käsitlemine nõukogude ajal võimatu, rääkimata psühhoanalüüsi praktiseerimisest meeleravis. Kui sellest teemast ametlikus avalikus kirjasõnas juttu tehti, siis ainult läbi ebateadusliku kriitika prisma. Aga mitteametlikult ja n-ö põranda all hakkasid psühhoanalüütilised vaated levima Tartu kultuuri- ja teatriringkondades 1960. aastatel ja seda suuresti tänu psühhiaatri ja kirjaniku Vaino Vahingu tegevusele. Nõukogude aja hääbudes 1980ndate lõpus avanesid võimalused tegeleda ideoloogiliselt taunitud teemade ja erialadega. 1989. aastal algas Eestis psühhoanalüütilise suunaga psühhoterapeutide ettevalmistamine. Tänapäeval on psühhoanalüüs leidnud oma koha Eesti inimeste meeleilmas ja meeleravis. Üks eesti psühhoanalüüsi olulisi suundi on artikli autorite arvates ingliskeelse psühhoanalüüsi eestistamine — soome-ugri keelest ja kultuurist pärit panuse lisamine ingliskeelse psühhoanalüüsi hinge- ja mõtteilma.
Liina Paalese artikli (algus 7. numbris) teemaks on kurtus, kurdid inimesed ja viipekeel kristluse kontekstis. Kuulmispuue ja kurtide inimeste teema esineb Piiblis nii kujundlikus tähenduses hingelise olukorra metafoorina kui terviseprobleemina. Kurtus on olnud oluline teema ka kirikuloos. Kuulmisvõimetust ja viiplemist on käsitlenud näiteks Augustinus ja Hieronymus, kelle kirjutised väljendavad ainuüksi kuuljate püüdlusi kurte keeleliselt mõista, ja seetõttu ei saa nendest midagi teada kurtide omavahelise suhtlemise kohta. Kurte inimesi vaatles ka Martin Luther, kes leidis, et kui nad oskavad oma usku väljendada, siis tohib neid lubada nii armulauale kui ka lubada neil abielluda. Kloostrielu reeglid nägid ette kõnelemise vältimist, aga vaikimisnõude raames tekkinud kloostriviipekeeled olid ühendavaks suhtlusvahendiks ka eri emakeeli kõnelevatele munkadele. Kloostrites on õpetatud ka üksikuid kurte. On tõenäoline, et mungast õpetaja suhtles oma kurdi õpilasega just mõnes kloostriviipekeeles. Kirikul on kurtide haridusajaloos oluline roll nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides. Eesti esimese kurtide kooli rajas luterlik pastor Ernst Sokolovski 1866. aastal Vändrasse. Kurtide kooli tunniplaanis oli usuõpetus, mille tarbeks olid spetsiaalselt kurtidele mõeldud õpikud. Tänapäeval on kurdid kaasatud erinevates kirikutes nii Eestis kui välisriikides — toimuvad viipekeelsed jumalateenistused. Kuulmispuudega inimesed vajavad kirikus usunditõlget, misläbi areneb ka eesti viipekeelne kristlik leksika.
Edgar Krull võrdleb Eesti ja Soome põhikooli õppekavasid eesmärgiga paremini mõista arenguid kahe riigi üldhariduskoolis ja teha järeldusi Eesti õppekavade arendustööks. Kui seni nähti Eestis Soome üldharidust ja selle korraldust ideaalilähedastena, siis äsja ilmnenud Soome põhikooliõpilaste õpitulemuste langus rahvusvahelistes võrdlusuuringutes sunnib suhtuma põhjanaabrite kogemusse kriitilisemalt. Soomes vallandas õpitulemuste langus matemaatikas ja loodusteadustes ulatusliku haridusreformi (2012–2016) ja õppekavade uuendamise. Eestis, kus ilmnes vaid mõningane õpitulemuste langus, on piirdutud vaid kehtiva õppekava redaktsiooniliste parandustega. Et paremini selgusele jõuda, kas ja kuivõrd on Eesti üldhariduskoolis tarvidus sarnase reformi järele, on artiklis analüüsitud Soome põhikooli 2004. ja 2014. aasta õppekavade ülesehitust ja lahendusi võrdlevalt Eesti 2014. aasta õppekavaversiooniga. Analüüs näitab, et paljud põhjanaabrite õppekavades kasutatud lahendused, eriti aga kohaliku autonoomia rõhutamine ja aineõppe-eesmärkide tuletamine läbivatest kompetentsidest, väärivad tõsist tähelepanu ja eeskujuks võtmist ka meie oludes. Samas on küsitav, kas Soome koolireformi eeskujul senisest suurem rõhuasetus kooli liberaliseerimisele ja koolikultuuri arendamisele õpikogukondadena, kus iga õpilane maksimaalselt pingutaks ja tunneks rõõmu õppimisest, tooks meie oludes kaasa hariduse kvaliteedi olulise paranemise.
Eesti Vabariigi 100. sünniaasta puhul avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid ajalehtede veergudel 1926. aasta veebruaris tähistamaks Eesti Vabariigi 8. aastapäeva. Artiklites ja kõnedes mainitakse korduvalt, et Eesti rahva täisväärtuslik tulevik on mõeldav ainult täieliku rahvusliku vabaduse ja iseseisvuse tähe all — ainult iseseisvus päästis meie rahva kõlbelisest ja majanduslikust laastamisest. Majandusliku iseseisvuse kindlustamisel on erakordset püsivust näidatud, kuigi on tehtud ka eksisamme. Eriti kiidetakse edenemist põllumajanduses, nagu näiteks maaparandustöid, tõuaretust ja kasvavat võieksporti. Erilise heameelega rõhutatakse iseseisvuse kaheksandal aastapäeval seda sõprustunnet, mis valitseb Eesti ja selle lähemate naabrite Läti ja Soome vahel, mille presidendid tegid eelmisel aastal visiidi. 1926. aastal võtsid rõõmupäevadest osa "Poola esitajad, Seimi asemarssak ja väliskomisjoni esimees Jan Dębski". Seoses külaskäiguga öeldakse, et "kõik rahvad, kes meiega ühel ajal iseseisvuse ja vabaduse eest kaasa võidelnud, iseseisvalt ja koostöös teiste sõbralikkude rahvastega, igasugustest raskustest üle saavad". Ja nagu on tavaks saanud, meenutatakse ikka ja jälle Eesti Vabariigi sünnile viinud võitlusrohkeid ajaloosündmusi ja jõutakse järeldusele, et ainult sisemiselt tugev riik suudab end kaitsta väliste vaenlaste vastu: "Demokraatia süvendamine olgu kodukaitse kõrval peaülesandeks — iga kodanik kannab meie vabariiki oma õlgadel."
Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961, kuhu ta on kirja pannud oma töö ja eluga seotud sündmusi ning muljeid inimestest. Tekst annab edasi ka Nõukogude Liidu kommunistlikust režiimist tingitud isiklikke ja sotsiaalseid pingeid, mille avalikustamine omas ajas oleks kaasa toonud repressioone.
Arvustuste osas vaatleb Hannes Vallikivi Toomas Anepaio koostatud biograafilist leksikoni kohtunikud, kohtu-uurijad ja prokurörid 1918–1940.
Heljo Männi luulepõimik kannab pealkirja "Räsitud rõõmust". Artiklitele vahelduseks on illustratsioonid teinud Anne Pikkov.
Toimetaja: Valner Valme