Arvustus. Järjekordne keskpärane märulikomöödia
Uus film kinos
"Spioon, kes mu hülgas" (The Spy Who Dumped Me)
Lavastaja Susanna Fogel
Osades Justin Theroux, Mila Kunis, Kate McKinnon
5,5/10
Kui eelmise aasta hilissuvel kõmmutasid märulikomöödia saatel Euroopas ringi Ryan Reynolds ja Samuel L. Jackson filmis "Palgamõrvari ihukaitsja", siis nüüd on Mila Kunise ja Kate McKinnoni kord. Oma teises täispikas filmis "Spioon, kes mu hülgas" segab režissöör Susanna Fogel kokku semufilmide ja spioonimärulikomöödiate võtteid ning saadab 30ndates peategelased Audrey (Kunis) ja Morgani (McKinnon) Los Angelesi rahulikust argielust üle Atlandi ookeani pööraste rahvusvaheliste intriigide keskele. Laibarohke ja naljakatsetest pungil ekskursioon pakub süžee poolest üksluiselt tempoka vaatamise, mida hoiab koos peategelaste vaheline sümpaatne sõprussuhe.
Sõbrannad kistakse keerisesse
Kassapidaja Audrey ja tööd otsiv näitleja Morgan on elurõõmsad südamesõbrannad, kes ei lase end olmemuredest kõigutada. Alati veidi üle võlli minev Morgan püüab leida tööd ning Audrey üritab saada üle oma ekspeikast Drew'st (Justin Theroux), kes parasjagu tapleb Leedus. Drew on nimelt Audrey teadmata spioon, kelle tegevuse peatab Audrey ähvardus põletada kastitäis tema asju.
Nende hulgas on nimelt sündmustikku käivitav klišeeline objekt, mida ihkavad nii valitsuste luureagentuurid kui terroristirühmitused. Hea keemia ja koostöövõimega semud kistakse vägivaldsesse maailma, millesse nad peavad iga järgneva pöörase sündmuse läbi paremini sisse elama, arenedes nii indiviidide kui sõpradena.
Fogel ja kaasstsenarist David Iserson paigutavad tegelased ohtlikult ebaharilikku olukorda, seovad tegelased ja loo Euroopaga, tekitavad situatsioonide suhtes kohatuid ja ootamatuid dialooge, toetudes seejuures eeskätt "Saturday Night Live'i" komöödiatiimist tuttava Kate McKinnoni mängulisele tegelaskujule ja õõnsatele lööklausetele. Tema kõrval ähmastub Mila Kunise rollisooritus ta varasemasse ampluaasse midagi värsket pakkumata. McKinnon rakendab talle tuttavat pentsikut koomilist stilistikat ilmekamalt ja energilisemalt, samal ajal kui Kunise kanda jääb selgepiirilisema tegelase tasapinnalisem väljenduslaad.
Jääb "Spioonile" alla
Huumorikatseid saadavad üpris tugevalt lavastatud terviklikud märulistseenid, mis küll annavad filmile rütmi, aga mõjuvad kergemeelselt humoorika tonaalsuse kõrval ootamatult vägivaldsetena. Kaameratöö, montaaž ja helikujundus sihivad märulikomöödiate vaatajaile tuttavat keskpärasust ega loo omaette väärtust, mis jätab alasti ka süžee üksluisuse ja mõningase puudulikkuse humoorikate karakterite arendamisel.
Sõpruse ja usalduse teemade ümber keerlev "Spioon, kes mu hülgas" pole nii vaimukas ega leidlik kui näiteks žanrikaaslane Paul Feigi "Spy". Meelelahutuslikkuses maanduda püüdev semufilm saab küll tänu kergusele jalad õhku, ent ei tekita eskapistlikku lennutunnet. Filmis on selle jaoks lihtsalt liiga vähe haaravat ja meeldejäävat.
Toimetaja: Valner Valme