Arvustus. Paul, sa olid varem nii normaalne
Uus plaat
Paul Kalkbrenner
"Parts of Life" (b1)
4/10
Sattusin esimest korda kuulama Paul Kalkbrennerit (PK) aastaid tagasi ning seda hoopistükis teise DJ, Solomuni kaudu. Nimelt oli viimane teinud ümbertöötluse PK loost "Cloud Rider". Eks seejärel sai kõrv peale visatud ka originaalile, kuid pean tõdema, et kui remix on läinud vanade aegade meenutuseks öö hilistel tundidel salaja peale, siis PK-d pole kuulanud aastaid.
Ka seekord kippus Paul suunama mind teiste artistide poole. Albumi "Parts of Life" ("Elu osad") esimene lugu tõi meelde 2013. aasta Klangkarusselli loo "Sonnentanz". Jõudes "Part Two"-ni, pani PK kasutatud sämpel kohe pöörduma taas otsingumootorite poole, et leida originaallugu. Iga järgneva looga kordus pea sama olukord. Jõudsin kuulata veidi, kui juba soovisin leida midagi, mis meenus mulle PK loominguga, kuid tundus meeldivam.
Ei saaks öelda, et PK muusikat oleks keeruline kuulata tema ülesehituse tõttu. Pigem vastupidi. Aastaid ühte ja sama rauda tagunud produtsent teab, mida teeb. Ta kasutab oma loomingus pop-elektroonikale omaseid võtteid, põimides lugudesse instrumente ja vokaale ning luues küllaltki ettearvatavaid kulminatsioonihetki. Kõik lood lükkavad kuulajat ennastunustava oleku poole.
Paul viiks justkui sõitma oma uhke autoga, kerib aknad alla, laseb käed ja pea välja pista ning "woo-hoo" karjuda, kuid peale pealiskaudse eufooria plaat muid tundeid ei tekita. Kui korra tahad heliteel päikeseloojangut "Part Nine'i" kaudu kogeda, annab Paul järgmise looga juba tärisevat gaasi juurde ning libiseb eelnevast, plaadi kõige lühemast loost kahe ja poole minutiga üle. Millest on kahju.
Kuulasin ka PK varajasemat loomingut. Album "Superimpose" (2001) tekitas näiteks küsimuse, et mis küll pani nooremat Pauli ümber hindama oma muusikat. Kuigi albumi mõnes loos on juba tunda PK tänapäevasemat stiili (moonutatud hääled, keriv tempo), ei domineeri see üle lugudes sisalduvate muude elementide. PK meloodiline minimal-taktis tiksuv "Radius" või sahisevate saundidega "Wasser" sobiks hilisõhtul alternatiivsema klubi ahtakestes ruumides tantsimiseks vägagi hästi.
"Parts of Life" passib aga pigem suurematele lavadele nagu Belgia tantsumuusikafestivalile Tomorrowland, kus PK tänavu ka esines, või Baltikumi samalaadne üritus Weekend, kuhu teda seekord ei kutsutud. Näpud rannas püsti saaksid fännid kaasa laulda näiteks Pauli uue albumi "Parts of Life" kuuendale osale ("Part Six"), kus kõlavad sõnad "This is what we're living for" ("See on see, mille pärast me elame" – toim.).
Aastal 2016 andis PK välja kolm kogumikku, kuhu ta oli valinud välja muusikat, mis oli pärit peamiselt ajavahemikust 1986–1993. Selektsioon on hea, võiks isegi öelda, et väga hea, ning taaskord imestab siinkirjutaja, et mis on pannud Berliini produtsenti valima elektroonilise tantsumuusika alternatiivsema poole asemel pigem popilikus elemendis olemise.
Seejuures olevat "Parts of Life" inspireeritud just nendest samadest kokku kogutud lugudest. Plaadil leidub ka hetki, kus lihtsa drive'i asemel kõlab eklektilisus, helide keerulisem ülesehitus, mis paneb heas mõttes muusikaradadel ekslema ning jääb loona kummitama (juba varem mainitud "Part Seven"). Albumi teine pool tundub olevat esimesest osast rahulikum ning ka huvitavam. Vähem on rannapeolikku vaibi ning rohkem katsetamist. Kokkuvõttes jääb aga domineerima siiski popmuusikale omane produktsioon – lühikesed lood, tempokad, ohtrate kulminatsioonide ning mõttepausideta.
Kokkuvõttes, "Parts of Life" on hästi produtseeritud ning ka narratiiv on albumil olemas. Esimesest osast viieteistkümnendani liikudes ei jää muusika üheülbaliseks, küll aga taandub asi maitse-eelistustele. PK-d kuulates tuli silme ette moedisaineri Kristel Kuslapuu pusa, kus oli kirjas "Sa olid varem nii normaalne". Paul, mis juhtus?
Toimetaja: Merit Maarits