Suvelugemine. Õuduskirjandus
Sel suvel tuleb lasta end hirmutada! Suvelugemise neljandas saates rääkisin küll ulmekirjandusest ja kõige laiemas mõttes on õuduskirjandus üks ulme alamžanre, kuid siiski näib mulle, et august on just selline aeg, millal tuleks lasta end ikka korralikult hirmutada. Seda ühelt poolt. Ja teiselt poolt tundub mulle, et õuduskirjandus ei saa sageli väärilist tähelepanu – seda nähakse liiga monofunktsionaalsena ja tihti unustatakse ära, et eelkõige on üks hea raamat ikkagi hea raamat ja alles järjekorras teisena kuulub ta mingisse žanrisse.
Niisiis – õuduskirjandus. Vana ja väärikas asi ja omakorda selle vanast ja väärikast osast alustangi.
Nimelt andis kirjastus Viiking möödunud aasta lõpul välja mahuka, pea viiesajaleheküljelise kogumiku "Cthulhu kutse". Nagu vast kuulaja mõistab, on tegu Ameerika õuduskirjanduse klassiku Howard Phillips Lovercrafti loominguga. Kes sellega tuttav pole, siis on viimane aeg – Lovecrafti loodud Cthulhu-mütoloogia oma väärastunud jumalate ning õõvast ja mahajäetustundest nõretavate tegevuskohtadega on oma ala tipp. Tegu on vaieldamatult kirjandusklassikaga. Kusjuures sellisega, mille paremaid palasid ma enne magamajäämist lugeda ei soovitaks.
Nagu raamatu tagakaanel kirjas, sisaldab see Raul Sulbi koostatud ja kommenteeritud teos Lovercrafti loomingu paremikku. Tekstide tõlkijad on Jüri Kallas, Priit Kenkmann, Sander Kingsepp, Mario Kivistik, Marek Laane, Eva Luts ja Silver Sära. Raamatus on kokku üheksateist lugu. Osa neist ilmuvad eesti keeles esimest korda, mõned on aga varem juba avaldatud kas veebiajakirjas Reaktor, omaaegses õudusajakirjas Mardus või mõnes kogumikus. Veidra kurioosumina on raamatu esimene novell, Jüri Kallase tõlgitud "Dagon", esimest korda eesti keeles ilmunud 1994. aastal järjejutuna ajalehes Liivimaa Kuller.
Nii et kirju värk. Kirju nagu Lovecrafti maailm. Ja ka kirju nagu tõlgete kvaliteet. Kuid siiski ei ole virisemiseks liialt põhjust – ära on tehtud suur töö ja kuigi näpuvigu leidub, on siin küllaga materjali, mis ajab ihu kananahale.
Jah, rannaraamat see pole – eelkõige oma mahu tõttu – aga ikkagi kohustuslik kirjandus nii igale õudusjuttude huvilisele kui tegelikult ka igaühele, kellele läheb korda 20. sajandi kirjanduse lugu.
2016. aastal ilmus kirjastuses Varrak Juhan Habichti tõlkes Jeff VanderMeeri romaan "Häving", "Lõunaringkonna" triloogia esimene osa. See väikeses formaadis, 176-leheküljeline teos vapustas vähemalt mind küll. Võtsin raamatukese kätte üsna pahaaimamatult. Lõppude lõpuks ei valmista järgmine kaanetekst lugejat just suurt millekski peale järjekordsete "Stalkeri"-klišeede ette. Tsiteerin: "Piirkonnas, mida tuntakse kui ala X, toimub midagi kahtlast. Ametliku versiooni kohaselt korraldati naabruses tegutsenud sõjaväebaasis mingi katsetus, mille käigus läks üht-teist valesti. Tulemuseks oli lokaalne ökokatastroof." Ja nii edasi. Seltskond saadetakse asja uurima, selgub, et tõde on jube. Kõlab – noh, tavaliselt.
Aga ei ole. Autor suudab esimestest lehekülgedest peale luua õuduse, võõrandumise, tühjuse ja pideva pinge atmosfääri. Tegevus on kohati täiesti arusaamatu ja absurdne, järgmisel hetkel aga halastamatult loogiline. Kokku moodustub paranoilise atmosfääriga lugu, mida on võimatu pooleli jätta.
Tänavu kevadel avaldas Varrak samuti Habichti tõlkes ka triloogia teised kaks osa. Sedapuhku ühtede kaante vahel, nii et tegu on 616-leheküljelise pehmeköitelise paberipatakaga.
Ja sel aastal valmis ka triloogia esimese osa "Häving" põhjal Alex Garlandi lavastatud film Natalie Portlandiga peaosas. Inglise keeles kannab see pealkirja "Annihilation" ja levib see vist Netflixi kaudu.
Toimetaja: Merit Maarits