Eesti dokumentalistikaõpe. Teel koolist koolkonnaks ({{commentsTotal}})

Riho Västrik: „Ei saa eeldada, et loovdokumentalistika lõpetanuna on ootamas kaheksatunnine tööpäev, kogu aeg on mingisugune film teha ja palk jookseb.“
Riho Västrik: „Ei saa eeldada, et loovdokumentalistika lõpetanuna on ootamas kaheksatunnine tööpäev, kogu aeg on mingisugune film teha ja palk jookseb.“ Autor/allikas: Piia Ruber/Sirp

23. augustil saab Tallinna ülikooli Nova kinos vaadata viie äsja Balti filmi- ja meediakooli lõpetanud dokimagistrandi lõputöid. Ekraanile jõuavad Hõbe Ilusa "Ilmsi ja ulmsi", Maris Kerge "19 korrust", Reeli Reinausi "Paljas Porgand. Life Update", Mihkel Oksmanni "Soonlepa saladus" ja lätlanna Rūta Pakalne "Ma lubasin su välja" ("I Let Her Out").

Dokumentalistika osakonna looja ja juht, dokitegija ja produtsent Riho Västrik oli nõus rääkima pisut põhimõtetest, mille järgi siit ja piiri tagant saabuvad noored filmitegijad üles kasvatatakse.

Alustan terminist "autoridokumentaalfilm". Miks sa selle vajalikkust rõhutad ja mida see tähendab?

Mina eelistan rääkida dokumentaalfilmikunstist. Sellest dokumentalistika osast, kus on kasutusel filmikeel ja kõik need kinematograafilised konventsioonid, mis on välja mõeldud rohkem kui sajandi jooksul, ning mis on loomult vähem ajakirjanduslik. Tõsi, tudengid võiksid teada ka seda, mida kujutab endast teine pool, aga meie programm on küllaltki lühike – kaks aastat – ja me ei jõua kõike õpetada. Televisioonilikku dokumentalistikat on igal pool meie ümber. Kui teatakse juba midagi filmikeelest ja filmitegemisest, siis on natuke juurde mõeldes võimalik seda televisioonilikkust ka ise laiendada või oma tegevusse juurde tuua. Palju raskem on reaalsest elust rääkida viisil, mis pole verbaalselt kirjeldatav, must valgel kirja pandud.

Iga räägitava keele saab sõnaraamatusse kirja ja grammatikasse ümber panna, aga filmikeelt ei saa. Iga konkreetse asja jaoks tuleb leida väljendusvahendite kogum, mis edastab just selle tunde või mõtte. Sellepärast pole võimalik, et annad kellelegi raamatu kätte, ta loeb selle läbi ja oskabki väljenduda filmikeeles. See nõuab aega, et koos asi läbi tunnetada. Siis on näha, kas õpilane saab aru või ei saa. Selle kõige juures tuleb igaühel otsida oma teed.

Kui oma väljendusviisi otsiva filmikunsti keelt kirja panna ei saa, siis miks seda ikkagi koolis õpetada? Ja kuidas? Magistrandid on erineva taustaga: tantsija, kirjanik, kunstnik, kujundaja, sisearhitekt …

Koos veedetud aja jooksul oleme natuke nagu giidid. Simuleerime olukordi, anname ülesandeid, vaatame üksteise tehtut ja analüüsime seda. Teeme omi asju, analüüsime jälle. Niimoodi sõelume. Selleks on vaja aega, kaks aastat minimaalselt, et tudengid saaksid teadmise, kust otsida, mida vaadata, kuhu tagasi pöörduda.

Õpetada on vaja sellepärast, et just viimastel aastakümnetel, kui iga nutitelefoniga saab päris korraliku kvaliteediga videofaili, arvab üha suurem hulk inimesi, et nad kõik oskavad filme teha. Neil on oma leviplatvormid, YouTube ja muu. See tekitab olukorra, kus igaüks teeb nii, nagu talle pähe tuleb. Matkitakse üksteist, aga mõtestatud tegevust, mida analüüsida, et hoida kunstiline tase kõrgel, ei teki. Sama lugu on televisiooniliku dokfilmiga. Mõlemad on nii ulatuslikud nähtused, et hakkavad tahes-tahtmata külge. Seda väikest osa, mis peaks kõnetama natuke kõrgendatud maitsega vaatajat, peab toetama, tagant aitama.

Oskad öelda, mis on praegu teistmoodi, võrreldes ajaga, kui sina õppisid?

Mina õppisin filmi muuseas juba praegusel ajal. Astusin magistrantuuri 2006. aastal, kui loodi BFMi rahvusvaheline osakond. Tundsin, et paiknen justkui kahe asja vahel: oli Tallinnfilmi senine ringkond ja siis peda, Tallinna ülikooli uus ringkond. Mina, õppinud ajakirjandust ja ajalugu, teinud televisiooni-raadiot, olin äkki hakanud oma filme tegema. Need tulid täitsa normaalselt välja – käisin muidugi mitmel koolitusel. Tundsin ikkagi, et sein on ees ja on vaja laiendada ühest küljest filmikeeleoskust, teisest oma võrgustikku siin Eestis. Ja ikkagi olen ma, vaatamata õpingutele Tallinna ülikoolis, geneetiliselt VGIKi koolkonna esindaja. Minu professor Boriss Frumin oli absoluutselt VGIKi kasvandik, kuigi selleks ajaks õpetanud 14 aastat New Yorgis. Me lähtusime ikka nõukogude lüürilisest mõttest. See lihtsalt sobis ka mulle väga hästi. Sobib siiani.

Kuidas tuli otsus hakata dokumentalistika programmi eestvedajaks ja kas oled tahtnud midagi ka radikaalselt teisiti teha?

Kui päris aus olla, siis polegi ma ju ise õppinud dokumentalistikat, vaid filmikunsti, täpsemalt produtseerimist. Ütlesin kohe sisse astudes, et ma ei kavatse mängufilme teha, tegin juba siis dokfilme. Sisseastumise ajal lõpetasin Prantsusmaal Eurodocsi aastast kursust. Sealt tekkis mõte, et tahaks sealse koolitus­süsteemi kuidagimoodi üle tuua. Kui Jüri Sillartilt tuli ettepanek käivitada dokimagistrikursus, uurisin hullunult oma tuttavatelt dokiekspertidelt, kuidas nemad on kursust teinud. Dokiõpetajate kokkutulekutel käies tõdesin rõõmuga, et meie programm on igas mõttes täiesti arvestatav: on originaalset lähenemist ja mõned asjad said läbi valu leiutatud, aga tuleb välja, et nii tehaksegi.

Oleme sisseastujatelt küsinud, kas neil lemmik on. Tihti vastatakse: "Vaatan Discoveryt ja National Geographicut." Aastaid oleme koos Kersti Uiboga seletanud, et me ei tee Discovery filme, et sel juhul tuleks tegelikult telefilmi tegema õppida. Ja siis ei õpi tegema loovdokumentaali või autorifilmi. Sa lihtsalt ei tee neid. Need on erinevad mõttemallid.

Kas sul on mõtteid, kuidas esimesed loomingulised sammud ja katsetused teinud lõpetajad saaksid jätkata nii, et katus oleks pea kohal?

Nagu paljude esteetika valla erialade puhul on ka dokumentaalfilm selline, et väga üksikud saavad sajaprotsendiliselt ainult sellest ära elada. Suurem osa peab loomingu kõrval tegema veel midagi, tihti midagi sellega sarnast ja lähedast. Augusti alguse dokumentalistide suvekoolis jäi kõrva lause, et dokumentalistika magistrantuurist on tulnud vähe reaalseid filmitegijaid. Ma ei ole sellega nõus. Eelmises lennus oli meil ainult üks eestlane ja ülejäänud välismaalased, aga see eestlane teeb praegu täispikka filmi. Minu meelest ei ole vähe, on jala maha saanud inimesi küll. Üritan üliõpilastele algusest peale rääkida, et see on eluviis – mõelge laiemalt. Tegelikult on võimalik ära elada.

Mis mõttes eluviis?

Dokitegemine on eluviis. Ei saa eeldada, et loovdokumentalistika lõpetanuna on ootamas kaheksatunnine tööpäev, kogu aeg on mingisugune film teha ja palk jookseb. Ei saa mõelda ka nii, et kõigepealt tegutsed börsil või pangas tellerina ja teenid raha ning siis hakkad selle teenistuse eest filme tegema. See on võimalik, aga mitte asi, mida propageerida. Annan tudengitele ka produtseerimise aluseid, õpetan, kuidas läheneda asjale nii, et ka siin Eestis filme teha ja sellest ära elada.

Raha on filmitegemiseks alati vaja, aga mida veel, et dokfilm saaks kasvada, muutuda, areneda?

Dokumentalist peab olema väga tundliku sotsiaalse närviga, aga ka üleüldse haritud inimene. Kui tuunida sotsiaalne närv väga tundlikuks, aga üldteadmisi on vähe, siis mis edasi? Selge see, et noorel inimesel ei pruugi veel elukogemust olla. Kui teadmisi ka ei ole ja raamatuid ei loe ning teiste filme ei vaata, siis kust peaks tulema see geniaalne kunst? Kunst võib ju tulla, aga keda see puudutab? See on see, mis mind muretsema paneb.

Milline on su õpetamisstiil, kuidas oma õpilasi suunad?

Olen üsna otsekohene, aga õppinud diplo­maatiline olema. Kui miski on minu arvates täielik jama, siis ma seda kindlasti nii ei ütle. Mind on õpetatud otsima midagi ka igast jamast. Ega ma ei hellita, me oleme filmikoolis. Kui ma näen, et inimene on tulnud mütsiga lööma ja täielikku jama näitama ning tunnistab ka ise, et teab, et see on jama … Kõige jõhkram ütlemine on mul olnud, et viitsimise küsimus. Üks tüdruk bakalaureuseõppes ütles nii ja see jäi kogu kursusele meelde, et ta ei viitsinud paremini teha. Üliõpilased on mõnes mõttes liiga ära hellitatud – neile ei tohi midagi öelda. Kui me siin ikkagi plaanime tõsta taset ja näidata koduvideomeistritele, mis on tegelik filmitegemine, siis peaksime enda suhtes ausad olema. Mulle meeldib fraas, mis kuulub väidetavalt Tallinnfilmi legendaarsele toimetajale Ülo Tambekile – "mõtet välja ei mõtle". Kui töös pole mõtet, siis pole ka minu asi seda mõtet sinna sisse otsida. Vahel suudetakse igasugust jama põhjendada mingisuguste tohutute dimensioonidega, mille mõistmiseks peab olema tulnukas.

Kas sellisel juhul on hästi tehtud film ikkagi üks selge lugu?

Ei-ei. See ei ole absoluutne tõde. Me teeme siin igasuguseid asju. Eksperimentaalsus on meil soositud.

Dokimonteerija Jonathan Oppenheim on öelnud, et loo jutustamise juures on kõige keerulisem lihtsustamine, kuna elu on teatavasti märksa keerulisem. Kas sina mõtled sellele ja kas sul on selle vastu mingit rohtu?

Ma ei nimeta seda lihtsustamiseks, pigem valiku tegemiseks ja loo esiletoomiseks. Loo jutustamine on klassikaline nähtus. Hea jutustaja tunneb ära: ta oskab selle õiges järjekorras esitada nii, et seda on põnev kuulata, vaadata, tunnetada, nuusutada. Kuidas aga see ära rääkida veel nii, et vaatajal oleks jätkuvalt huvitav ja et ta lõppkokkuvõttes ikkagi mõistaks, miks talle selles järjekorras neid inimesi või loomi või kive või asju näidatakse – et mis selle asja mõte on.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: