Jaan Tepp. Igaühe oma Arkaadia tee
Jaan Teppi vastulause Peeter Helme arvamusloole "Igaühes meist ei peitu raamatut".
Ja nõnda ma istun ja tõesti ei tea, vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, nõnda on elu… Sest teie ei tea…
(Karl Ristikivi "Arkaadia teel")
Maailma kirjastusmaastik muutub pöörase kiirusega ja alles see oli kui lõõmasid kired klassikaliste kirjastajate ning gigantsete veebikaubamajade vahel, kuid tänaseks on see lahing jäädavalt kaotatud. Publisherweekly.com väidab, et viimase viie aasta jooksul on enam kui sada Briti kirjastust sulgenud oma uksed, kadu, mida on aga innukalt asunud tasakaalustama värvikas indie-kirjanike seltskond.1 Kirjutajad, kes on oluliselt asunud muutma raamatu mõistet ja koos sellega ümber mõtestama kirjaniku funktsiooni tervikuna. Aeg, kus Kirjanik oli Suur Mõtleja ja autoriteet, on pöördumatult möödas. Kurva irooniaga tuleb tõdeda, et osa kirjandustegelasi ei taha sellega leppida ning üritavad aega tagasi pöörata sinna, kus valitud autoreid trükiti riikliku tellimusena ja väheseid raamatuid osteti teabevaakumi tingimustes kilode, mitte sisu järgi. Paradoksaalselt kõlavad artiklis read, et raamat on kaup, mis tuleb vahetada raha vastu. Ei tule! Raamat, kui sellist väljendit klasterduvas maailmas üldse saab varsti enam kasutada, on üha enam muutumas grupisiseseks väljendusvormiks. Ja Raamatuks suure algustähega muutub selline väljendusvorm hea õnne korral siis, kui grupi hääl sellele piisava võimenduse annab. Teksti muutumine raamatuks on arenev protsess, mida toetab kasvav lugejanumber ja grupi piirides väljuvad arvustused.
Eesti kirjandusmaailmas on märgatav ka lugeja intellekti alahindamine – vaikiva hoiakuna eeldatakse, et vaid kriitiku poolt hea-halb väärtusskaalale pillatud remark muudab teose automaatselt aktsepteeritavaks või mitte. Nii nagu muusikamaailm ei üritata ammu enam hinnata teoseid hea-halb skaalal, sest tarbija maitse on selleks liiga erinev, nii hakkab see tõenäoliselt olema ka kirjandusmaailmas. Ühe enam teiseneb "lugemine" pigem kõrvaklappidest kuulamiseks pikamaareisidel, rutiinsete tööülesannete täitmisel ja seega saavad audioraamatute juures oluliseks hoopis uutmoodi formaadi- ja sisunõuded erinevalt seni paberraamatute juures järgitule.
Seega olen veendunud, et tuleb pigem rohkem kirjutada, mitte vähem ja seda mitmel põhjusel. Esiteks nõustun Peeter Helmega, et kirjutamine on raske ja piinarikas intellektuaalne pingutus. Aga iga selline eneseületus muudab eelkõige paremaks ka kirjutaja enda, avardades tema sisemaailma ja tunnetusvõimekust ning distsiplineerides tegelema pika aja jooksul ühe asjaga vilkuvate elektrooniliste segajate kiuste. Aitab äkki isegi puberteedi- või keskeaängide käes vaevlevat isikut eemale enesehävitajalikust käitumisest. Teiseks, usun et kui grupisisene kirjutaja saab üle ka Kirjanikuks olemise õlapatsutuse kramplikust ootusest, muutub meie mõttemaailm ja kultuur tervikuna vabamaks ning mõtlemine paindlikumaks. Kolmandaks, indie-kirjastuste majandusloogika on hoopis erinev – see baseerub kirjutajatele kirjastusteenuse pakkumises, mitte niivõrd raamatumüügi numbritel. Seega vastupidi – kirjutage rohkem ning andke ise ka välja. Veebis, blogis, oma grupis ja kui arvustused on head, siis ka raamatuna, sest lõppkokkuvõttes teenivad kirjanikehakatiste egotripist toimetajad, kujundajad, trükikojad ja reklaamide erikampaaniaid pakkuvad raamatupoed. Seega on indie-kirjastuste mõtteloogika käsikirju tagasi lükkavate klassikaliste, müügile orienteeritud kirjastustest sootuks erinev ning aeg oleks ka Eestis, kus nii ehk nii väikeste müüginumbrite pealt kasumit ei teenita, kirjastustel teenusepakkujateks ümber kujuneda, sest raha tuleb hoopis Hooandjalt, perekonnalt ja isiklikest säästudest ning raamat jagatakse sõpradele ning tuttavatele kingitusena.
Niisamuti usun, et kirjanduse erialaliitude roll muutuvas maailmas on pigem moodustada käsikirjade lugejagruppe otsimaks uusi mõtlejaid, kus kultiveeritakse mentorlust ning viiakse läbi kirjutamiskoolitusi. Viimasele EKL-i romaanivõistlusele esitati 67 käsikirja – huvitav, mitu neist suunati edasi mentorlusprogrammi kui paljutõotavad, ehk tulles tagasi indie-kirjastuste loogika juurde, kaotsi läks umbes 30 tuhat eurot kirjastusteenusele pakutavat Hooandja raha, mille võrra oleks saanud jõukamaks toimetajad, kujundajad ja trükikojad.
Õhku, sõbrad! Rohkem õhku, uut mõtlemist ja enam põnevaid tekste!
1 https://www.theguardian.com/books/2017/nov/20/small-indie-publishers-report-booming-sales
Toimetaja: Merit Maarits