Arvustus. Tõrjuv krimka
Uus raamat
Camilla Läckberg
"Merineitsi"
Rootsi keelest Maiu Elken
Pegasus
399 lk.
Tea, kas kunagi viskasid väiksel Camillal üle saksa turistid, kes tema koduses Fjällbackas ringi luusisid ja kindla peale ehtsa põhja rassi nunnumatest esindajatest pilte tegid? Võibolla näpistasid põsest või pakkusid vaevatasuks kommigi, perverdid sihukesed.
Olla ju kirjeldatud just sakslaste man imelikku grupiviisilist hullust, mida Lindgreni sündroomiks kutsutavat. Alguse saab, kui inimene loeb läbi mõne fru Astridi raamatu rohkem kui Pipi või Karlssoni. Kõige ohtlikum olla Bullerby lood, aga Vahtramäed ja Jaanikingud ei jää palju maha.
Tema saab ettekujutuse, et kuskil ongi olemas selline Rootsi. Et rootsipunased majakesed kesk põliseid metsi, rahu, vaikus, siilid lippavad ringi, põder sööb peost, karu toob õlut. Kõik naabrid, kellest lähim on 10 kilomeetri kaugusel, on blondid ja räägivad põhimõtteliselt saksa keelt, ainult laulva vulinaga. Ülepea on ruumi, ruumi, ruumi, umbes täpselt kümme korda rohkem per nägu. Kes ei usu, vaadake, Rootsi on Saksamaast suurem.
Ohkab seepeale sakslane, vaatab aknast välja, näeb üle uulitsa teist nukrat sakslast, all ummikut, nurgal kahtlast kampa – sest Lindgreni tõbi tabavat eelkõige linnasakslasi. Baierlased olevat pea immuunsed, sest kuulnud Rootsi elajalikest kärakamüügi kommetest pagevad kohe oma mägedesse, kus väike õlu on liiter ja valatakse välja kell neli hommikul.
Tõmbab aga nukker linnasaks kardina ette ja kukub unistama, et ostaks majakese sinna Rootsi, mis pole ju kaugel, kasvõi Urlaub'i ajaks. Või läheks vähemalt vaataks üle, kas ja kus ja mis maksab. Kohale jõudes avastab, et sääskedest Lindgren ei kirjutanud.
Mõni sihuke võiski väikest Camillat kunagi surmani ära tüüdata. Või mitu.
Rumalam tüdruk oleks suureks kasvades ja krimkaprintsessiks hakates valinud tobeda kättemaksu, tuues raamatutesse rumalaid sakslasi tegelasteks. Aga neiu Läckberg on olnud targem. Kujutanud oma kodus Fjällbackat – mis on päriselt olemas ja meil siin linnastaatust ei saaks – kohana, kus keegi ikka aegajalt ära koksatakse. Et las võimalikud turistid loevad, kohkuvad ära, ega tule ausat rootsi rahvast tüütama.
No mille poolest see teooria rumalam on kui Rail Baltic?
Seekord algab jant sellest, et üks isa ei tule koju. Metro Luminali on vaja kuulata, rootslased! Ikka kohe üldse ei tule koju. Ja jääbki tulemata, kuni leitakse, et mees on end kuidagi jää sisse ära külmutada osanud. Tea, kas lootis, et tuhandete aastate pärast sulatatakse üles ühiskonda, kus on tugev kogukonnatunne, sallivus ja kõik muud unistused.
Teine liin on miski kirjanik, keda pole küll eriti paksudes värvides naljakaks tehtud, aga väga pole ka võõpa säästetud. See nimelt saab imelikke kirju, mida peab ähvarduseks. Elu rikutud, esikromaani priskest esitlusest ei oska muud võtta kui kärakat ja arvustusedki, kus räägitakse virtuoossest keelekasutusest, ei rõõmusta. Kardan, Camilla Läckberg paneb siin vaikselt kellelegi tüütusele ära, aga ei ole selle tänapäeva rootsi kirjandusega nii kursis. Vanamoeline, aitab Söderbergist ja Claessonist küll ja veel.
Muidu on tore see, kuidas igasugu saladusi küll taga aetakse, aga rootsi olme kah pidevalt kajastamist leiab. Päris lõbusaks läheb kohe algul, kui kõhtudega naisterahvad ümber veerevad ja seksistliku sea abita püsti ei saa. Muud kah, mida oskaks oodata, aga ikka annab lustida. Võibolla eelarvamuste kinnituseks, et ega sest heaoluriigist head nahka saa. Pealtnäha kõik nunnu, aga lastesaamine kuskilt teiselt poolt maakera lapsendamise teel... ee... ise ei viitsiks kõigepealt proovida? Või siis lakutud tegelased, kes õhtuga kanistri veini salaja naha vahele panevad ning oma mainet tablettide ja silmatilkade varal kuidagi püsti hoiavad. Teagi, võibolla on Läckberg salaja sisserände vastane ja üritab Rootsi sassis paigaks maalimisega igasugu jävla invändrar'e eemal hoida?
No on ikka aeg kätte jõudnud, igal pool miskit jama kahtlustada.
Muidu – tore tükk.
Toimetaja: Valner Valme