Arvustus. Päevapakkumine on psühhedeelne melanhoolia
The Coral
"Move Through the Dawn" (Ignition)
7,5/10
The Corali uut plaati kuulates meenus lugu saksa mõisnikust, kes suurest armastusest impressionismi vastu lasi oma häärberi akendele paigaldada vaadet hägusalt moonutavad klaasmosaiigid, et igast aknast paistaks nagu ujuvate pastelsete toonidega maastikumaal. The Coral on tulnud kokku 1996 Liverpooli lähedal, kuid tuntuks said nad 2002 ilmunud omanimelise debüütalbumiga, mis kandideeris ka Mercury preemiale ja jõudis mitmetes aastalõputabelites arvustajate lemmikute hulka.
2002 oli aeg, kui britpopi laine oli juba selgelt möödas ning silma paistmiseks tuli teha midagi teistsugust. The Coral paistis silma sellega, et ammutas inspiratsiooni peavoolule üsna erinevatest stiilidest ehk siin on lugematu arv viiteid 1960–70. aastate muusikale, kohati isegi nii palju, et kui plaadikahin oleks sisse salvestatud, võikski mitmeid lugusid pidada tollal salvestatuteks. Psühhedeelse roki kitarrikäigud, vesterni heliribadest tuttavad soolod, kohati ka mitmehäälne harmoonia, sekka ka folkroki ja indi elemente. See ei pruugi olla kordumatult originaalne, kuid väikest viisi vastuvoolu ujuja teenib tihti ära sümpaatia ja paistab silma. Eestis võib ehk natuke sarnase näitena tuua Lexsoul Dancemachine´i – kes oleks võinud arvata, et selline idee toimib? Aga näe, võib toimida küll.
Pärast esimest viite plaati tundus, et The Corali aeg on läbi, üks asutajaliikmeid Bill Ryder-Jones lahkus bändist ning ka käilakuju James Skelly tegi vahepeal soolot. 2016 tuli siiski täiesti uus album "Distance Inbetween" ja nüüd suvel "Move Through The Dawn". Tulemus on naljakas, kõikuv reibas tantsuline psühhedeelia, nagu Kasabian oleks läbi lastud Phil Spectori käe alt, paaris loos kõlab midagi sarnast Urge Overkillile ja uuele Arctic Monkeysi plaadile. Teemad on valdavalt igatsus ja armastus, aga rohkem keskendub asi kitarrile ning rütmidele. "Eyes Like Pearls" ning "Reaching Out for a Friend" lähevad raadiopoppi ritta, "Undercover of the Night" ja "Stormbreaker" ballaadilikumad. Kahtlustan küll, et singlina sama populaarseid lugusid kui kunagi "In the Morning" ja "Dreaming of You" siit ei tule.
Kas The Coral toetub liiga palju või liiga sarnaselt 1960–70. aastate mõjutustele? Jah ja ei. Vastus sõltub peamiselt sellest, et kas teile endale meeldib selle perioodi muusika. Mina võtan tihti ette ka selle perioodi plaate ja seetõttu on ka The Coral omamoodi huvitav nähtus, mis pole kindlasti lihtsalt tribuutbänd. Vaheldus on ainult teretulnud, ega Londoni äärelinna pseudo-töölisnoore muredest, Atlanta eramurajoonide mustanahaliste või New Jersey teismeliste tüdrukute elust rääkivad lood ei pruugi olla kuidagi enesestmõistetavalt omasemad.
Toimetaja: Merit Maarits