Draama 2018 | Koreograaf Olga Privis: võtan näitlejatest palju
Sel nädalal toimub Tartus järjekorras 22. teatrifestival Draama. Sel puhul avaldab ERR kultuuriportaal rea intervjuusid festivalil osalevate inimestega, keda saab näha laval või kohata lava taga. Kuuendas intervjuus vestles Heili Lindepuu lavastuste "Hipide revolutsioon", "Enne meid oli veeuputus" ja "Tuleb/Ei tule: Eesti 100 aasta pärast" koreograafi Olga Privisega.
EV100 "Sajandi lugude" raames olid koreograaf kolme lavastuse ("Hipide revolutsioon", "Enne meid oli veeuputus", "Tuleb/Ei tule: Eesti 100 aasta pärast") juures. Räägi lähemalt kahest.
"Hipide revolutsioon". Olen õnnelik, et saatus mulle selle lavastuse kätte mängis. Pidin olema jaanuaris puhkusel, kuid see jäi ära ja Oleg Titov Ugalast kutsus mu selle protsessi juurde. Ugalaga oli see mul esimene kokkupuude ja protsess oli põnev. Töötan inimestega ja mulle on nn elav kontakt oluline. Võtan näitlejatest palju ja liidan sinna juurde lavastaja soovid. Kui Ugala inimestega kohtusin esimest korda, siis lavastusmeeskonnaga olin varem Vene teatris koostööd teinud ja teadsin, mida oodata. Lavastaja (Juri Kvjatkovski – H.L.) on hästi kindla vaate ja rikka fantaasiaga. Ta teadis väga kindlalt, mida ta mult tahtis ja kunstilises plaanis oli mul vähe vabadust. Seda enam hindan väikeseid rõõme. Näiteks kui mõnda liikumist on kaua proovitud ja see siis välja tuleb. Proovide käigus sai sügavuti tutvutud hipi-stilistikaga, vaatasime temaatilisi filme ja kuulasime muusikat. Kas oleks saanud midagi teha teisiti või paremini? Ma ei mõtle sellele tagantjärele. Kui lavastus on sellel hetkel mingitel põhjustel nii loodud, siis nii ta enda elu elabki.
"Enne meid oli veeuputus". Vastupidiselt "Hipide revolutsioonile" oli siin mul palju vabadust. Protsess oli hästi lihtne ja põhipunktid said lavastajate Jaak Kilmi ja Kiur Aarmaga kiiresti paika. Selgus, et me kõigi lapsepõlv oli Õismäel. 80. aastad on minu lapsepõlv, olin Õismäelt Balletikooli käiv tüdruk, kes turnis vaibakloppimispuudel. Lavastus justkui räägikski minust. Proovid võtsid muidugi palju energiat, sest töötasin lastega, keda oli vaja organiseerida ja proovid tuli läbi viia tunduvalt mängulisemalt.
Töötad aktiivselt Vene teatris ja NUKU teatris. Palun võrdle neid teatreid.
Teatraalne struktuur on loomulikult sarnane. Erinevad on nüansid ja maja kodukord ning harjumused. Teatri teevad inimesed ja mõlemas majas on väga toredad inimesed ning teatrid on kui perekonnad. Töötan nn elava materjali ehk inimestega ja tajun selgelt ära, kust koolist näitleja on tulnud – kas Tallinna või Viljandi kooli taustaga, kas Peterburgi või Moskva koolist. Need on siiski erinevad.
Teatrikriitika. Kui palju oled kursis? Sageli sõnalavastuste arvustustes kirjutatakse muusikast, kujundusest, valgusest. Koreograafitöö jääb aga kajastamata.
Loen kriitikat. Draamalavastuste koreograafe sageli ei märgata ja arvustustes ei kajastata. Kui ei ole otseselt seatud tantsud, siis ei saada aru, kus jookseb lavastaja ja koreograafi tööde piir. Tihti olen seadnud paika misanstseenid ja üldised liikumised. Kui on olnud emotsionaalne protsess, kus olen hingega asja kallal ja teen rohkem kui liikumisjuht peaks, siis on kahju, et ei märgata. Ei osata, teata märgata. Viimasel ajal olen võtnud hoiaku, et ei lase sellest ennast häirida, vaid teen oma asja.
Mis tööd Sind ees ootavad?
Tantsijana osalen Fine 5 Tantsuteatri lavastuses "Generatsioonid", mis esietendub juba septembris. Koreograafina olen kaasatud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja NUKU teatri koostöös valmivasse lavastusse "Protsess" (lavastaja Taavi Tõnisson – H.L.). "Suur asi" Vene teatris algab talvel, kui teeme koostööd St. Peterburi teatriga.
Toimetaja: Merit Maarits