Arvustus. Värsket ulmet lugemislaual ({{commentsTotal}})

Suvi
Suvi Autor/allikas: Katrin Tarand/minupilt.err.ee

Uus raamat

Meelike Saarna

"Kolmepoisisuvi"

Tammerraamat

110 lk.

 

Suvi on küll läbi. Kõigil, kes iial kooli nuusutanudki, lõpeb suvi 1. septembril. Oma astronoomilisest suvest ja ekvinoksist võivad need taevatargad rääkida, palju tahes, nii on.

Mispärast võib suvitusteemalistest raamatutest, eriti kui seal tegelasteks alaealised, südamerahuga juttu teha.

Alaealised on ju kuumad tegelased. Peksavad inimesi, samas istuvad ninapidi kolmandas maailmas ja, alles äsja keegi kurtis, vaatamata sellele, et murdeiga käes, üleüldse ei tundvat huvi arstimängude ja muidu vastassoo ihuõnaruste ja -kumeruste vastu. Hukas, nagu alati olnud ja on ja saab olema.

Vangi, staadionile, paarituslaagritesse, otsus lõplik, edasikaebamisele ei kuulu.

Kae, kuis põletavad päevauudised jutulõnga segama tulevad.

Siin küll on huligaanid alles päris alaealised, kõige vanem üksteist, noorim kaks pool, kõik kolm kokku vennad, keda tabab kuri saatus – sõit maavanatädi manu. Sest võiks lausa omaette žanri välja kuulutada: kuidas linnalapsi kiusata, et teaksid, mida nende vanemad omal ajal kannatama on pidanud. Näiteks kiusuromaan. Infosulusruigamisromaan.

Sest teadagi, mis tänapäeva last maaoludes kõige rohkem rabada võib või siis vanemate-targemate arvates vaevama peaks – libategelikkusest eemal olek. Ei needust, ei wifit, ei telepurki õieti, aaaappiiii!

Ma arvan, muide, et sellest raamatust võib tulla veel igavene jama. Kui mõni interneedust pakkuva putka usin pusija lugema juhtub. Märgib ära, et ahaa, sõit selgelt Tallinnast kuskile kestusega 25 minutit ja äkitsi ei ole mobiilset needust ega wifit, no on, aga vaieldav. Antagu üles, kus on selline paik, et saaks kvaliteeti tõsta, halvemal juhul on muidugi laimusüüdistus.

Palutakse nüüd seda tiraadi mitte liiga tõsiselt võtta.

Ühtlasi palutakse mitte liiga solvuda, kui raamatu kohta öeldakse, et veidi igavaks jääb. Miskit ei juhtu, kõik on kole ninnu-nännu. Lapsed natuke kiunuvad, aga siis harjuvad. Vanatädi muust ei mõtle kui, et kedagi neljakandiliseks sööta, söömisele pannakse siin raamatus mõistusevastaselt rõhku. Nagu linnas keegi pirukat teha ei oskaks.

Samas paistnuks siin hea võimalus vastuoluks – kus pitsa, kus purks, kus, et asi päris hulluks ajada, idud?! Sealt oleks andnud arendada omaette lugu – millal, oh millal, tuuakse poest normaalset mullidega jooki, et ei peaks jälgi kaevuvee ja selle õudse, lehmast väljanõrisenud valge märjaga leppima. Sihuke ulmeline ja ettearvatav, ei ole päris päris.

Vähe pehmoks jääb. Suurim äpardus, et küülikud saavad puuridest jooksu, aga leitakse kohe üles, nagu ka korraks kaduma läinud väikevend, liiga roosamannaks kisub, kahjuks. Raske, raske niimoodi kunagise kolleegi raamatut karvustada, aga. Või siis on Ilmar Tomusk, viimati oma "Pöörase puhkusega Parakatkul" lati nii kõrgele üles seadnud, et ülejäänud tunduvad mingi noorte ja lootustandvatena meistriliiga kõrval. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: