Peeter Helme raamatukomm: Peeter Võsa ja politseikroonika ({{commentsTotal}})

Peeter Võsa
Peeter Võsa Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Peeter Võsa

"Kadunud Eesti. "Politseikroonika" lugu"

Paradiis, 2018. 216 lk.

Minu nimekaim Peeter on kirjutanud raamatu. Pean silmas Võsa Peetrit, legendaarset ja skandaalset teleajakirjanikku. Eelmise aasta lõpul viiekümneseks saanud mees on asunud meenutuste jõele ning avaldanud teose pealkirjaga "Kadunud Eesti. "Politseikroonika" lugu".

Kõlab ahvatlevalt. Ja vähemalt algul ei pea lugeja pettuma. See on kerge ja kiire lugemine – lehekülgi on 216, kuid need on väikse formaadiga, mistõttu lehtede keeramine käib kähku. Siin-seal ilmestavad teost illustratsioonid – need on töödeldud ja veidi laialivalguva joonega mustvalged fotoreprod ja filmikaadrid – mis annavad raamatule natuke juurde, kuid liiga olulised ka pole.

"Kadunud Eesti" algab iseenesest veidralt. Autori saatesõnas sedasorti raamatule pole muidugi mitte midagi imelikku, kuid veider on see, et Peeter Võsa kutsub selles lugejat kaks korda üles teost mitte lugema ja soovitab see heaga kõrvale panna, sest kaante vahel on "raskeid inimsaatusi, õnnetusi ning ohtralt verd ja pisaraid." (lk 8) Selge see, et sedasorti üleskutsed vaid kütavad huvi ning olin põnevil minagi.

Kohe pärast saatesõna jutustab autor ära ilmselt ühe "Politseikroonika" legendaarseima loo. Teate küll – jutt käib isa soovitusel haamriga ühte naisterahvast rünnanud tüübist... Tuleb vast tuttav ette... Huvi pärast vaatasin – vastavat saatelõiku on YouTube'ist vaadatud paarsada tuhat korda.

Igatahes räägib Võsa Pets ära nii selle intsidendi enda kui konkreetse saatelõigu sünniloo, teeb seda baroklikus, mitte niivõrd faktitäpses, kuivõrd veenvusele, muljele ja ülespuhutusele rõhuvad keeles. Üldmulje on naljakas. Väike stiilinäide: "Need paar matsu haamriga, mis vanem sookaaslane oli daami au rüvetamise eest andnud, ei põrutanud noore mehe mõistust õigesse kohta tagasi. Loomulikult oli ihule antud karistus sellevõrra pärale jõudnud, et peas mingil määral korrektuure siiski toimus. Ta oli selleks hetkeks mõistnud, et röövli professioon ei ole õige elukutse inimesele, kes ei armasta ohte trotsida." (lk 22)

Lõbus küll, kuid siiski hakkab juba esimeses peatükis silma häda, mis raamatu edenedes võimendub. Nimelt tunnistab Võsa mitut puhku, kuidas ta ei tea loo peategelase täpset tausta, ei tea loo toimumise üksikasju ega ole kursis järgnenud arengutega. Ja see valmistab pettumust. Sest kui välja on hõigatud, et raamat "Kadunud Eesti" on ""Politseikroonika" lugu", siis tahakski just seda lugu lugeda. Tahakski teada, mis sai päriselt, mis jäi saatest välja, mis on selgunud hiljem.

Aga esialgu jätkub raamat siiski rõõmsalt – võetakse ette prostitutsioon, narkoturu avanemine, elu prügimäel ja muud huvitavat. Lood on esitatud mahlakas ja reljeefses keeles, autor selgitab ajastu olusid ning räägib kohati täiesti iiveldamaajavaid pisiasju. Aga ikka seesama asi – korduvalt on Võsa sunnitud tunnistama, mida kõike ta ei mäleta või mis kõik jäi segaseks siis ja jääb segaseks nüüd. Hilisemat uurimistööd pole autor enda sõnul teinud ja raamat on kirjutatud nii-öelda puusalt, mälu järgi.

Kuskil sajanda lehekülje paiku ehk keskel muutub tonaalsus kibestunuks. Lugedes kujutlesin, milline võiks välja näha film, mis kujutaks Eesti üheksakümnendate atmosfääri selle teose põhjal: tänavatel voolavad veri ja kehaeritised, laibad kogunevad maanteekraavi, iga teine inimene on kui mitte just soojaveetrassi kaevus elav kodutu, siis töötu kindlasti, taustal kõlavad kogu aeg lasud ning teepervi palistavad poolpaljad alaealised prostituudid.

Kas tõesti oli nii? Ma nagu ei mäleta... Igatahes nihkub Võsa jutustuses "Politseikroonika" tegemine tahaplaanile, on peatükke, kus seda peaaegu ei mainitagi. See-eest muutub oluliseks autori valu ja selle pinnalt sündiva sotsiaalsele võrdsusele ja rahvuslusele rajaneva maailmavaate tutvustamine.

Kuid see ei tähenda siiski, nagu poleks põnev lugeda. On küll. Lihtsalt pealkiri andis lootust, et Peeter Võsa räägib lahti "Politseikroonika" telgitagused. Eks ta seda osalt teebki – selles mõttes on eriti tore lugemine raamatu teine peatükk, mis räägib end "vendadeks Taskadeks" nimetanud joviaalsetest paadialustest – aga oleks tahtnud rohkem.

Ka ei maksa kõike "Kadunud Eestis" öeldut võtta puhta kullana. Tõsi – seda soovitab autor juba teose saatesõnas. Keda aga huvitavad tõepärasemad lood 90ndate kuritegevusest ja sellevastasest võitlusest, siis soovitan võtta ette pseudonüümi Paul Kass all 2015. aastal ilmunud raamatu "Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas". Head lugemist!

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: