Draama 2018 | Liina Tennosaar: ma pean iga oma rolliga sooritama imetriki ({{commentsTotal}})

Liina Tennosaar lavastuses
Liina Tennosaar lavastuses "Öökuninganna". Autor/allikas: PM/SCANPIX BALTICS

Eelmisel nädalal toimus Tartus järjekorras 22. teatrifestival Draama. Sel puhul avaldab ERR kultuuriportaal rea intervjuusid festivalil osalevate inimestega, keda saab näha laval või kohata lava taga. Viimases intervjuus vestles Kerli Jõgi lavastuste "Miljoni vaade" näitleja Liina Tennosaarega.

Kriitikas on öeldud, et võib-olla ongi see üksnes kõrvaltvaataja soovunelm, et ühes suurettevõtmises loosi tahtel kokku sattunud trupid hakkavad sellises eriolukorras sooritama imetrikke, mida igapäevatöös teha ei suudeta. Kuivõrd on sinu jaoks oluline iga uue rolliga sooritada imetrikk?

Ma pean iga oma rolliga sooritama imetriki, sest ma olen vabakutseline ja kui ma oma tööd  halvasti teen, siis mind enam ei kutsuta mängima. Ma pean olema iga kord nii pühendunud kui ma vähegi suudan, et õigustada enda kutsumust.

Mis tundeid see sinus tekitab, kui kriitik ütleb, et imetrikk on jäänud sooritamata?

See ei ole tegelikult üldse tähtis, sest kriitiku arvamus on täiesti subjektiivne. Ma olen õppinud selle endalt maha raputama. Puhta kullana ei saa võtta ei ühtegi kiitust ega laitust. Lõpuks loeb see, kuidas reageerib saal, kuidas nad sinuga kaasa hingavad, kuidas nad lõpuks plaksutavad või ei plaksuta.

Mil moel on Sinu arvates lavastuse "Miljoni vaade" temaatika aktuaalne tänasel päeval?

See on küll eelmise kümnendi lugu, aga mulle tundub see kuidagi nii lähedal. See temaatika on tänapäevane, sest riigikord on meil kapitalistlikuks muutunud ja selliseid inimesi, kes teiste arvelt rikastuda tahavad on ajast-aega olnud.

Milline inimlik küsimus või temaatika on sinu jaoks selle lavastuse puhul kõige olulisem?

Minu jaoks jääb sellest lavastusest kõlama see, et ükskõik kas me oleme rikkad või vaesed, me oleme perekond. Hoiame kokku.

Tallinnas annate etendusi ruumides, mille akendest avaneb vaade linnale. Tartus draamafestivalil mängitakse seda jõelaevas "Sisevete saatkond". Kui suur väljakutse on Sinu jaoks mängukeskkonna niivõrd suur erinevus?

See on kogu meie trupi jaoks suur väljakutse. Esiteks, meie lava kõigub ja sellega pole me üldse harjunud. Ma ei ole harjunud tundega nagu mul käiks kogu aeg pea ringi või nagu mul oleks tasakaaluhäired. Eriti tuntav on see siis, kui mõni kaater või teine paat mööda sõidab, sest see tekitab lainetuse. Meil on ka üks balletistseen, mida kõikuval pinnal on natuke raske esitada, aga nüüd ma tean, mis tunne on tantsutüdrukutel, kes laevas töötavad.

Ruumi on samuti vähem, aga meie kõvade kaantega kava on õnneks hea publikul kasutada selleks, et endale tuult lehvitada.

Kui saaksid ise valida, kus etendust mängida, siis millise vaatega paiga maailmas valiksid?

Maailmas on nii palju ilusaid kohti, mida ma ei tahakski teatriga ära rikkuda. Ma vaataks neid niisama. Aga ma olen näinud ühte etendust sellises kohas, mille vaadet ma ei teadnud, et ma olen eluaeg igatsenud. See oli Urvastes Villikese teatritalus "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" etendus, kus Priidu Adlas oli välja valgustanud 150 meetrit eemal oleva metsa ja valgusega tehti nii lund, päikest kui vihma. See oli hingemattev vaade.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: