Peeter Helme raamatukommentaar: Martti Kalda jätkab ilukirjandusega ({{commentsTotal}})

Martti Kalda Jaava saarel Borobuduri hiidstuupa peal.
Martti Kalda Jaava saarel Borobuduri hiidstuupa peal. Autor/allikas: Erakogu

Martti Kalda - "Printsess ja pühamees"

Tammerraamat, 2018. 126 lk.

Alles eelmisel aastal avaldas orientalist ja tõlkija Martti Kalda oma esimese ilukirjandusliku teose. Selleks oli jutukogu "Viimsepäeva laupäeva hommikul", mille andis välja kirjastus Tuum. Nüüd on Kalda jõudnud valmis juba uue teosega "Printsess ja pühamees". Kirjastanud on selle Tammerraamat.

Kindlasti on Martti Kalda paljudele Vikerraadio kuulajatele tuntud tänavu juba teist suve eetris olnud aja- ja kultuuriloolise saatega "Hommikumaa vägevad", kus ta on tutvustanud Aasia valitsejasuguvõsasid ning selle ilmajao riikide sisepoliitikat.

Aasia, eriti India, on Martti Kaldal tõesti südames. Seda oli tunda juba tema debüütteoses: suur osa jutte kogumikus "Viimsepäeva laupäeva hommikul" keerlesid ühel või teisel viisil India ümber.

Sama kehtib "Printsessi ja pühamehe" kohta. Raamatu kaanel on kirjas alapealkiri või määratlus – "Moodne muinasjutt" ning tagakaanelt võib lugeda, et "Vana-India traditsioone järgides pajatab vagamees noorikule viis põnevat loomalugu, mille moraal kannab iidseid idamaiseid väärtusi."

Nii see tõesti on. 126-leheküljeline ilus, must-oranžide kaantega raamatuke on raamjutustus, mille tegevus hargneb tänapäeva Indias, Mumbai linnas. Peategelane on ühe India rikkuri ja inglanna tütar Ārya, kes õpib linna kõige väärikamas õppeasutuses, kuid kellel on Euroopas sündinu ja kasvanuna raske leppida idamaise eluga. Jumalate eneste kutsel saabub raskel tunnil pere juurde neiu isa pühamehest vend, kes võtab endale ülesandeks lepitada Ārya maailmaga, millega ta on pahuksisse sattunud.

Selleks räägibki Jagannatha nime kandev pühamees ehk sādhu viis eht-indialikku lugu, mille tunnetus ja atmosfäär, märksõnad ja olukirjeldused manavad kohe silma ette tänapäeva India oma värvikirevuses ja vastuoludes. Need mõistulood kõnelevad uhkusest ja alandlikkusest, ahnusest ja lahkusest, rumalusest ja õppimisvõimest, egoismist ja altruismist ning eneseleidmisest ja -ohverdamisest. Iga loo lõpus on väike vahepala, mille vältel pühamees ja neiu arutlevad loo tähenduse üle ning jutu moraal seletatakse kenasti lahti.

Sest jah – tagakaanel öeldakse, et raamatus esitatud loomalood kannavad iidseid idamaiseid väärtusi, kuid eks need ole ikkagi üldinimlikud väärtused. Samas, tõsi ta on – esitatakse jutud idamaiste arhetüüpide keeles nii et õhtumaa lugejale ei tee säärane seletus paha.

Kui juba jutt seletustele läks, siis "Printsessi ja pühamehe" lõpust leiab lugeja sõnaseletused, kust saab teada, kes on gurkha, mahout või languur, mida tähendab karma ja mis materjal on pašmiina. Nii et igati vahva raamat. Angelika Schneideri kujundust ma juba kiitsin, kuid kui midagi kritseerida, siis seda, et raamatu kaane must värv ei ole hästi kinni ja kipub sõrmi värvima. Aga samas – teatav räpasus ja hooletus sobib Indiaga suurepäraselt kokku. Head lugemist!

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: