Vahur Afanasjev. Mõningaid ebakohti jäätmekäitluses ja sipelgate elus ({{commentsTotal}})

Plastprügi Austraaliale kuuluva Jõulusaare ümbruses.
Plastprügi Austraaliale kuuluva Jõulusaare ümbruses. Autor/allikas: Reuters/Scanpix

Tarbimine on loodusseadus. Ainus, millele apelleerida, on mõistlikum tarbimine, kirjutab kirjanik Vahur Afanasjev värskes Sirbis.

Olin umbes kümnene, kui leidsin viiekorruselise lapsepõlvekodu tagant garaažide vahelt hõbedase pakikese. Pakike oli kandiline, üpris jäik ja lõigatud servaga, vist pilt ja kirjadki peal – ilmselgelt välismaa värk, mida toona poest osta ei saanud. Pakike tundus tühi, ent midagi seal siiski oli. Kui selle õhku täis puhusin ja kokku voltisin, tuli sealt head välismaa lõhna. Vanemad vaatasid mind kuidagi kummaliselt, aga pakikest ei konfiskeerinud. Mõne aja pärast lõhna enam ei tulnud ja pakike kadus kuhugi.

Eks ole, päris kena illustratsioon sellele, et ühe inimese prügi on teise varandus. Lõppude lõpuks on maavara, aia-, põllu- või metsasaadus, toode ja pakend ühtviisi osake meie planeedist. Ainult see lõpp ei taha moodsatel materjalidel kuidagi tulla. Mädanemiskindlad materjalid on inimkonnale uus nähtus. Veel mu vanemate põlvkond kipub arvama, et kui kilekott metsa poetada, siis midagi sellega ikkagi juhtub. Juhtubki – loodus närib ennast plastmassist läbi, rebib selle tükkideks, ehk jahvatab pulbrikski. Järele jääb mikroplast, mis pahaaimamatult sisse süüakse. Ja enne veel kasvab üles ja elab lühikese piinarikka elu õnnetu vaalapoeg, plastpakend ümber kere. Õudne.

Lihtne öelda, et tarbigem vähem. Kujutage ette, et peate midagi sellist ütlema sipelgatele, nugilistele või lõvidele. Absurdne? Sama lugu inimesega. Tarbimine on loodusseadus. Ainus, millele apelleerida, on mõistlikum tarbimine, aga sellelgi on oma hind. Näiteks töörahva valu. Pean silmas neid ebamugavaid hetki, mil müüja püüab kaalul fikseerida, mis koguse lahtisi apelsine olen kassalindile heitnud. Inimkond on paindlik. Usun, et varsti on kassas kaalumiseks mõeldud kausikesed. Tuleb vaid kümmekond aastat müüjaid kiusata. Dekaad, see on tühiasi võrreldes jääajaga.

Arenenud riikides rakendatakse üha enam prügisortimist. Linnakorteris olen sellega hädas. Vana puumaja köögis prügi käitlemiseks lihtsalt napib vaba põrandapinda. Soetasin hiljuti maamaja, mille pimehoovis – mujal Eestis öeldakse selle kohta kuurialune – tundus lahedalt ruumi olevat. Reastasin hulga mördinõusid, teate küll, neid, mida ehituspoes odavalt müüakse, ja hakkasin prügi sortima. Tasuline taara, Läti taara, metall, orgaanika, paberprügi, olmejäätmed, ehitusjäätmed, ohtlikud jäätmed. Ja nende kõrval natuke katkist mööblit ja hallitanud sisuga Snaige külmik, mille eelmine omanik oli maha jätnud.

Orgaanikat hakkasin krundi taha džunglisse laiali laotama – tuleval kevadel kaevan kompostiaugu. Üürisin kaubiku, et linnast tarviline maainimeste kraam kohale tuua ning tagasi­otsaks ladusin kuuti sorditud prügi. Põrutasin linna taha kõige suuremasse prügilasse, kus tuli välja, et nad võtaksid vastu kõik peale Snaige ja superfosfaadi, aga eristavad seejuures ainult sega- ja ehitusjäätmeid. Kurat, kas me selleks kalli prouaga sortisime, et sodi kokku valada?

Sõitsin läbi linna teise väiksemasse prügilasse. Teadsin, et seal on kuri sovetlik naisterahvas, aga võetakse kõike. Oligi ja võetigi. Ahhetas küll, kui kehvasti mul koorem on koostatud. Tegin jämedamat häält, et teda pisut rahustada ning lubasin talle täielikult kuuletuda, kui ta mind jäätmekäitluses juhendab. Penoplast käib sinna, aga sinine penoplast tänna. Kuhu te selle lambiga, see käib …

Kokkuvõttes läks ilusti, isegi superfosfaat võeti vastu. Ainult tulevik on hämar. Kui prügi juhtnööride järgi laiali laotada, rööviksid mördinõud kogu pimehoovi. Mõnel pool on pakendikonteinerid – aga mis täpselt on pakend, mis lihtsalt prügi? Pakend peab olema puhas. Kui palju magevett kulub, et piimapakk puhtaks saada? Ja klaastaara- ja papikonteinerid on nii linnas kui ka vallas alatihti pilgeni täis. Olen siiras segaduses, aga kutsun siiski üles: kui metsast seeni või marju korjate, võtke sealt alati vähemalt üks ühik võõrast prügi kaasa. Visake see kas või olmesega­suvakonteinerisse, peaasi, et metsas ei vedele. Ja sellest, et tühjas plastpudelis elavad sipelgad, pole mõtet välja teha. Nad ei tea, mida nad teevad.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: