Arvustus. "Raamatupood" – palju kära vanast majast
Uus film kinodes
"Raamatupood" ("The Bookshop")
Režissöör: Isabel Coixet
Osades: Emily Mortimer, Bill Nighy, Patricia Clarkson
Florence Green plaanib avada ühe väikelinna Vanas Majas raamatupoodi. Violet Gamart, kõrgklassi daam, kes on harjunud alati oma tahtmist saama, soovib samas majas avada hoopis kunstikeskuse. Peale selle, et tegemist on toreda metatasandi süžeega filmiga, mis on loodud raamatu põhjal, on siin ka soodne pinnas kasvatamaks konflikte ja draamat. Kahjuks seda võimalust ei kasutata. Kahetunnise filmi jooksul juhtub üllatavalt vähe.
Üks filmikunsti alusreegleid on: näita, ära jutusta. "Raamatupood" alustab küll mahuka jutustajaliiniga, aga ei lange õnneks raamatuadaptsioonide levinud lõksu ja jätab selle peagi sinnapaika. Kuna film ei ole niivõrd lookeskne, vaid keskendub pigem oma tegelastele, siis oleks võinud tegelasi rohkem portreteerida nende enda sõnade ja tegude kaudu, selle asemel, et näidata inimesi, kes kirjeldavad teisi inimesi.
Peaaegu kõik tegelased räägivad Mrs. Gamartist kui võimukast, ohtlikust ja alatust naisest. Need mõned korrad, kui me teda näeme – nii umbes neli korda filmi jooksul – jääb mulje, et need sõnavõtud võivad tõele vastata. Juttu on sellegipoolest palju rohkem kui tegusid ja sellest on kahju, kuna ta tundub olevat huvitav tegelane. Jutud mõjuvad kohati kuulujuttudena ja aitavad luua sobivat väikelinnalikku meeleolu. Siiski näeme naise raamatupoe õõnestamiskatseid natuke liiga vähe, et tema väidetavast alatusest põhjalikku ja usutavat pilti saada.
Sama ebakõla näidatava ja kuuldava vahel tuleb välja ka Florance`i enda puhul. Ta on hea inimene ja vääriline kangelane, kes tõesti armastab raamatuid ning kellele publik saab kaasa elada. Terve filmi vältel kiidavad teised tegelased tema julgust ja vaprust, kuid harva on seda otse Florance`i enda pealt märgata. Emily Mortimer on suurepärane näitlejanna, kuid tema olekust kumab närvilisust, mis ei tundu päris sobituvat vapra Florence`i tegelaskujuga. Nii et on raske nõustuda linnarahva jutuga. Ja isegi põhjused, miks Florence vankumatult soovib avada raamatupoe just täpselt ja ainult selles majas, jäävad vaatajale pisut hämaraks ning lahti seletamata.
Hoolimata sellest, et seal palju ei toimu, pole film enamasti siiski igav ega tüütu. Stseenid Florance`i ja linnarahva vahel on võluvad. Neis leidub peaaegu et eestlaslikku huumorit, kus veidi veidrad tegelased lävivad veidi kohmakal moel. Samuti on lõbusaid momente, näiteks kui Edmund, kes alguses ennastunustavalt raamatukaasi põletab, saab hiljem suureks Ray Bradbury teose "Fahrenheit 451" fänniks. Vaataja, kes otsib klassikalist romaani põhjal tehtud inglise draamat, võiks "Raamatupoega" täitsa rahule jääda. Ent siiski poleks teinud paha, kui melodraamat oleks tasakaalustatud kaalukama tegevustikuga.
Toimetaja: Merit Maarits