"Ma arvan, et Rakveres hoiab mind kinni ehk mugavus, laiskus, rutiin. Aga võib-olla ka see, et ega ma mujal paremat tööd teha ei saaks kui siin ja siin on ikkagi need tingimused teatritegemiseks täna väga head," rääkis Mälberg vastuseks küsimusele, miks ta Tallinna tüdrukuna just Rakverre jäänud on.

"Kuigi see teatritöö, mis me siin Rakveres teeme, on iseenesest üsna raske. Meil tuleb siin paar-kolm korda rohkem tööd teha kui mõnel Tallinna kesklinna näitlejal. Seda just selles mõttes, et ennast sama aktiivselt publikule nähtavaks teha."

Samas lisas Mälberg, et ehk ei saa seda ka päris nii öelda. "See, kui palju meie rändame mööda Eestimaad laiemalt ringi, siis ma arvan, et ma olen kohapeal teatrivaataja juures käinud laiemalt kui mõned teised tuntud näitlejad."

Näitlejana on Mälberg olnud suurema osa elust Rakvere teatri laval. Vaid mõned aastat enne 1991. aastast ka Ugala teatris.

Esimese tõelise tunnustuse sai ta 2004. aastal kui parim naisnäitleja Rakvere teatris, ja möödus pea kaheksa aastat enne, kui teda jälle märgati. 2012. aastal oli ta taas parim naine oma teatri laval ja 2013. aastal Eesti Teatriliidu aastaauhindade naispeaosa nominent.

Nende aastate jooksul on Mälberg mänginud erinevates lavastustes, aga tõeline tähelend on tema jaoks olnud just viimased paar aastat. Nimiroll filmis "Ema" tõi talle 2017. aastal Eesti filmi- ja teleauhindade galal parima naisnäitleja tiitli. Sellele järgnes ka rahvusvaheline tunnustus. Madridi filmifestivalil valiti ta taas sama rolli eest parimaks naisnäitlejaks.

Mälberg nõustus, et pärast tunnustust rolli eest filmis "Ema" läks kõlapind temast kui näitlejaks tõepoolest laiemaks. "Loomulikult ka selle filmi rahvusvaheline edu on olnud see, mis pole mind saanud tähelepanuta jätta."

Filmis "Ema" sai ta enda sõnul väljendada kõike seda, mida ta elus on mõelnud emadusest ja emaks olemisest. "Teades, mis on minu seisukoht nendes küsimustes ja luues seeläbi sellise rolli endast eemalseisjana."

Mälberg nentis, et ta oma lastega püüdis omal ajal nii palju kui võimalik koos olla, aga seda jäi paraku ikkagi väheks.

"Ikka ja jälle oli seda, et ma nägin oma lapsi väikesena ainult siis, kui nad magasid. Aga eks elus on olnud erinevaid perioode. Kui nad väiksemad olid, siis ma täiesti teadlikult püüdsin nendega hommikuti vähemalt koos ärgata ja neile sellise hommikusöögi pakkuda. Ka isegi juhul, kui mina pärast seda magama tagasi läksin, kui nemad olid kooli ära läinud või lasteaeda viidud."