Keelesäuts. Miks noored raamatutes ropendavad?
Uus kooliaasta on alanud ja usutavasti on igas peres teada, milliseid raamatuid koolis käiv laps sel õppeaastal lugema peab. Sellega seoses on minu käest mitu korda küsitud noorteromaanide madala keelekasutuse kohta. Millal on ropp kõnepruuk ilukirjanduslikus teoses põhjendatud ja millal mitte?
Üldine vastus on, et nii nagu kõik keeleregistrid, peavad ka roppused peavad olema kunstiliselt ja sisuliselt põhjendatud. Noorteromaani puhul on see enamasti seotud tegelase usutavusega. Tänapäeva noortekirjanduse olulisemad teosed, näiteks Sass Henno ja Diana Leesalu romaanid, kujutavad probleemseid noori, sealhulgas ka kurjategijaid. Seega on vajalik, et need tegelased ka vastavalt räägiksid. On kaheldav, kas noor lugeja usuks teose hoiatavat sõnumit, kui narkodiilerina kujutatud tegelane kasutaks väljendeid, nagu "jumpsus küll" või "oh sa mu meie".
Tuleb ka rõhutada, et kui noor lugeja leiab teosest põnevaid lugusid ja õpetlikke ühiskondlikke sõnumeid, siis pole vaja karta, et ropp raamat lugeja ropendama paneb. Nii nagu pole kohustust hakata ropendama bussis kohatud kaakide eeskujul, pole vaja neid järgida ka raamatukaante vahel trehvates.
Roppused paraku jäävad keelenähtuseks, mis päriselt ära ei kao. Nii tegelikus elus kui kunstis komistame keelenähtustele, mis paraku on möödapääsmatult sellised, nagu nad on – justkui porilombid sügisesel tänaval.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio